Vanapagan vihastus, et Tõll tihti sõrulastel abiks käis. Võttis nõuks Sõrvemaad merde uputada.
Kui Tõll korra raskesti magas, hakkas vanapagan Saaremaa ja Sõrvemaa vahel suurt kraavi kaevama. Tahtis Sõrvemaad Saaremaa küljest lahti kaevada ja siis Sõrvemaad sügavasse mere põhja heita. Ennä, sõrulased said vanapagana kurjast nõust aru. Ruttasid Tõllu appi kutsuma. Saadi suure vaevaga Tõll unest üles.
Tõll kuulis lugu, vaatas ümber, kahmas silmapilk mesipuu sülle, sammus vanapagana poole. Viskas põõsast mesilaste pere vanapagana juurde. Kanges töös ei pannud vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga: keegi torkab. Vaatab: mesilaste pere kallal. Küll tõrjub vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis suurele perele ikka võib teha! Teised seda kangemini kallale. Ei aita mehikesel viimaks muu nõu kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Lendavad järele, nõelavad edasi. Viimaks jõuab vanapagan noorde kuusikusse. Seal pääseb mesilaste nuhtlusest lahti. Suures valus neab vanapagan mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohi tulla.
Sest saadik ei hakanud vanapagan enam sõrulasi tülitama. Sest saadik on mesilasedki Sõrvemaalt kadunud.
Vanapagana kaevetud kraav on praegu veel olemas. Seda kutsutakse nüüd Salme jõeks.
Sõrvemaa asemel tahtis vanapagan nüüd Saaremaad oma tööalaks teha. Ei ainult tööalaks, vaid ihkas enesele Saares jäädavat kodugi valmistada. Eluasemeks määras enesele Kärlas Karujärve. Järve tahtis enne muidugi veest tühjaks lasta.
Seks hakkas vanapagan Teesuu rannast kraavi Karujärve kaevama, et vesi seda kraavi mööda järvest merde jookseks. Ümberkaudsed inimesed nägid vanapagana ettevõtet. Läksid Tõllule lugu teatama.
Tõll ilma aja viitmata appi. Lõikas enesele kolm pihelgast keppi, läks nendega vanapaganat otsima. Vanapagan laskis töö väsimuse peale parajalt leiba luusse, oda pea all. Ei teadnud Tõllu tulekust midagi.
Magusat und nähes tunneb korraga hirmust valu kõhu kohal. Laugusid lahti lüües silmab: Tõll ta ees, kolm pihelgast keppi käes, käsi püsti, valmis teist korda lööma. Vanapagan nagu tuul püsti, kannad välkuma. "Suure rutuga ei mõtelnud oda peale; tallas oda puruks. Putkates ise kaebama: "Oda läks! Oda läks!" Sest ajast hüütakse talusid, kus vanalepaganale see äpardus juhtus, Odalätsi taludeks.
Hirmu ja valu pärast hüppas vanapagan nii kange rammuga sinna, tänna, et igal pool, kus jala maha pani, vee maa seest välja pigistas. Vett tungis nii rohkesti välja, et allikad iga jälje asemele tekkisid. Veel praegu võib neid allikaid Pidula mõisa ligidal näha.
Tõll ei tahtnud vanapaganat nii hõlpsalt minema päästa. Jooksis vanalepaganale järele. Vanapagan eest mere poole. Tõll järele. Meri ees, ei vanapagan pääse enam edasi. Vanalpaganal mõte merde teed teha. Kahmab kahe käega liiva, viskab enese ette merde. Seda viisi tekib tee vette. See tee näib nagu katuse hari välja. Seda liivaseljandikku meres kutsutakse meie päivil Harilaiuks.
Varsti uus tee otsas, kuri vaenlane Tõll aga vitstega kannul. Vanalpaganal surm silma ees. Ei enam aega uut teed teha. Sajatades kahmab vanapagan tee lõpul mere põhjast peoga väikseid kiva, viskab tagaajaja poole, hüüab: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sestsaadik hakkas sealt ranna rahvas rohkesti siginema, maa aga jäi kiviseks ja kannab vähä vilja.
Sajatamise järele kargas vanapagan Tõllu eest merde. Lootis ujumisega ennast päästa. Meri laenetas seekord kangesti. Vanapagan ei jõudnud suurte laenete vasta võidelda. Lained matsid ta eneste alla, uputasid ära. Sarved viskas torm pärast poole suure kolinaga randa, Sest saadik hüütakse seda randa Kolina rannaks.
Vanapagana keha jäi mere põhja. Tursad sõid liig palju vanapagana liha; sellepärast paistetasid nende pead üles ja on praegugi veel paistetanud. Vanapagana keha ümber tekkis madalik, mis laevasõidule väga kardetav. Seda madalikku hüüavad saarlased "laevarahuks", muud rahvad aga "kuradipõhjaks"