Kalevipoeg võttis nõuks mälestusesambaid püsti panna. Ei tahtnud ometi sammast vasest valmistada ega rauast raiuda, vaid määras linnad mälestusesammasteks. Ühe linna tahtis Kalevipoeg isa kalmule, teise Mustvee Linnanõmme, kolmanda Alutaha ehitada. Linnad pidivad sõja korral raukadele redupaika, lastele varjupaika, naistele asupaika andma.
Linnade ehitamiseks tarvitas Kalevipoeg rohkesti laudu. Kodumaal puudus tarvilik osa laudu. Pihkva pool teadis Kalevipoeg aga laudade poolest maa rikka olevat. Sealt tahtis tuua. Läks teele.
Jõuab Peipsi äärde. Vaatab ümber: ei lootsikut kusagil. Lootsiku puudus ei takista Kalevipoega. Karsumm! vette, otsekohe järvest läbi minema. Kalad kohkuvad, vähid vabisevad, pardid põgenevad, kuuldes, kudas Kalevipoeg vees edasi sammudes solistab. Kalevipoeg jõuab Pihkva poole, võtab lauakoorma selga, sammub tuldud teed tagasi.
Kalevipoja läbi järve minemist juhtub Peipsi tark või sortsilane nägema. Sortsilasel sedamaid tahtmine Kalevipojale tüli teha. Ruttab kaldale, palub tuulememme appi. Tuulememm tuleb. Üheskoos tuuslariga hakkavad puhuma järve vett. Tõstavad vee vahel toa kõrgusele, vajutavad vahel nagu mäe otsast alla orgu. Panevad Peipsi pinna tantsima, just nagu peaks vana Peipsi pulme. Vahud löövad Kalevipojale vasta silmi, veed pritsivad vasta rinda. Kalevipoeg vaatab tuult ja laenete kargamist. Ütleb: "Tohoo järve lompi! Tahab mehe niuded märjaks kasta!"
Edasi sammub Kalevipoeg lauakoormaga ega pane vaenlaste tülitegemist tähelegi. Saab õnnelikult kaldale. Ei olnudki just suur koorm: ainult 777 lauda, iga laud 10 sülda pikk, 2 jalga lai, 3 tolli paks.
Kaldale jõudes Kalevipojal esimene töö laudu virna maha laduda, mõõka kätte võtta, sortsilast otsida. Aga võta sortsilane enam kinni. Sortsilane ammu juba padrikus peidus. Kalevipoeg ei taha sortsilase otsimisega ilmaaegu aega viita, seda enam, et õhtu kätte jõudmas. Sammub laua koorma juurde tagasi, võtab kuue hõlma liiva täis, puistab liiva laudade juurde peaaluseks maha, sööb, heidab puhkama.
Enne puhkama heitmist paneb aseme kõrvale mõõga maha. Arvab, et kui keegi kallale kipub, mõõk käe pärast.
Natukese aja pärast tunneb loodus, et Kalevipoeg juba unetaadi kaisus viibib. Norinast müdiseb mets, laksuvad lained, väriseb maa. Võõras arvab kuuldes, et Kõu ja Pikker oma vankriga tulemas ja nende vankri mürin seda müdinat ja mürinat sünnitab.
Kui ka sortsilane paksu padrikusse peitu pugenud, kuuleb ta sinnagi, kui armsalt Kalevipoeg unetaadi kaisus viibib. Sortsilane sedamaid jälle valmis Kalevipojale uuesti viperdust valmistama. Ruttab ajaviitmata sinna, kust Kõu ja Pikri uut moodi sõitu kuuleb. Ligi saades astub kikivarvul vargsi Kalevipoja juurde. Sortsilasel kuulus Kalevipoja mõõk meeles. Mõtleb, kudas mõõga vägimehe käest kätte saaks.
Juba silmabki vaenlane mõõga Kalevipoja kõrval. Kikivarvul sammub mõõka võtma. Aga oh häda! ei jaksa mõõka liigutadagi. Mõõk nagu maa külge kinni kasvanud. Siiski sortsilane pole nõunäljane: loeb mõnesuguseid salasõnu mõõgale peale, puistab iseäralikka rohtusid terale. Vaata: ju kerkib mõõk, kerkib vaksa, kerkib teise, kuni langeb sortsilase sülle.
Sortsilane mõõgaga metsa poole. Koorem paneb mehikese ähkima ja puhkima. Higi jookseb ojana kandjal otsa eest. Aga varas ei taha kallist varandust maha jätta. Valmis ennem käest ilma jääma kui mõõka maha jätma.
Sortsilane tirib ja tirib, kui ka enesel hing tirides kinni jääb. Tirib kuni Kääpa jõe kaldale. Üle jõe hüpates satub mõõk sortsilase käest jõkke. Sortsilane uuesti sõnad ametisse. Loeb sada korda sõnu mõõga peale, suitsetab seitsmed rohud mõõga kohta vee peale, teeb, mis iganes oskab, aga mõõk ei tõuse tolligi jõest üles. Ei aita, sortsilane peab, kurva südamega edasi minnes, viimaks mõõga jõkke jätma.
Hommikul ärkab Kalevipoeg unest. Vaatab, kus mõõk. Ei mõõka kusagil. Küll hüüab mõõka, küll kutsub mõõka, aga vagusi kõik ümberkaudu.
Kaugemale läheb Kalevipoeg otsima. Laulab mõõgale kutselaulusid, aga mõõk ei vasta. Viimaks jõuab otsides Kääpa jõele. Seal näeb korraga: mõõk naerab jõest vasta. Kalevipoeg sedamaid küsima, kudas mõõk jõkke saanud. Mõõk vastab, et sortsilane mõõga varastanud ja mõõk sortsilase käest jõkke kukunud. Vägimees kutsub mõõka enese juurde tagasi. Mõõk ei tule. Vastab: "Kui sul viha sütib põlema ja humalas su üle võitu saab, siis sunnid mõõka vaga verd valama! Parem vilus vees viibida kui kuival maal ülekohut teha!"
Kalevipoeg lepib selle vastusega. Soovib mõõgale rahulikku puhkamist vete voodis, lõpuks lausudes:
Kui aga juhtub käidanessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind enne ise kannud,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad.
Kalevipoeg läheb mõõka Kääpa jõkke jättes lauakoorma juurde tagasi, võtab lauakoorma selga, sammub Linnanõmme linna ehitamise koha poole edasi. Meel julge, et korra mõõk sortsilase jalad selle needmise peale maha lõikab. Ei mõtle sugugi, et sortsilast ei sajatanud, vaid endist mõõgakandjat. Endine mõõgakandja aga ta ise.