Kulub nädal, kulub teine, kulub kuu.
Inimestel igal pool häda käes. Taevas kui raud, vihma otsi nagu tulega taga. Nurin omal maal, nurin võõral maal, nurin Võhandugi ääres.
Nii kaua kui Kõu ja Pikker alati Võhandu jõe ääres rahva juures viibisid, õitses õnn, valitses rahu, mühas vili väljadel. Võhandu mahajätmise järele muutus pea lugu: millal avasid endid taevaluugid ühte lugu, millal muutusid jälle otsegu raudsiks: ei pääsnud enam piiskagi alla nurmi niisutama, välju väetama; põud pigistas põlde, hirmutas inimesi, vaevas veisid ja muid loomi. Rahvas kahetses ja õhkas, et neilt kallid vennaksed lahkunud, kes tihti enne nende keskel kõndinud, ühes jalas sinine, teises kollane sukk.
Hea meelega ihkasid inimesed ette teada, missuguseid aegu vennaksed neile edespidi kingivad. Tark õpetama: pange mõrrad välja, vaadake mõrdu. Viidigi kohe kolm korvi Võhandu vette. Pandi targu tähele, missugune kala keskmisesse korvi või mõrda sattus. Leidus mõrras luts ehk vähk, kuulutas see loom kindlasti halbu aegu ette. Soomustega kala selle vasta ennustas õnnelikku, viljarikast aastat. Lutsu ehk vähki leides ei muud kui vennastelt Kõult ja Pikrilt abi paluma. Kohe muretseti mullikas, ohverdati vennastele meeleheaks. Kui nad ka kaugel, kaugel vankriga viibisid, nägid nad Võhandu kalda sündmusi ometi. Lehvis kellegil Võhandu kaldal sõna suust nende poole, ulatas see sõna alati taevavõlvile kas kümne penikoorma peale nende kõrvu.
Mullikat ohverdades hüüdis ohverdaja alati Pikrit palves appi: “Võta (voda) Pikker, härja anname palves kahe sarvega ning nelja sõraga künni pärast ja külvi pärast. Tõuka mujale mustad pilved suure soo, kõrge kõnnu, laia laane peale. Meile anna mahlaseid ilmu ja mesiseid vihmahooge, kündjatele ja külvajatele! Püha Pikker, hoia meie põlde, anna hüva õlg alla, hüva pea otsa ning hüvad terad sisse!"
Oodati nädal, oodati teine. Ei tule abi. Uuesti inimesed Võhandu kaldale, härg kaasas. Ohverdati härg vennastele. Paluti jälle niisama nagu mullika andmisel.
Härga Pikrile ohverdades paluti veel järgmist viisi:
“Tuli-Pikker, ande anname, härja saadame!
Tuli-Pikker, saada pilve kõrbe, sohu!
Tuli-Pikker, hoia tulda, soola (?!) vette!
Kange Kõu, hoia nooli põllu külvist!
Kange Kõu, hoia nooli põllu künnist ja külvist,
kodu härjast ja lambast, majast ja puudest!"
Ei toonud tulu mullikas, tõi tavalisesti härg ometi. Harva juhtus, et kolmat korda oli tarvis andisid anda.
Kui vanatühi pikse pilli varastanud ja selle tõttu taevast enam tilkagi maha ei tibanud, kogus külarahvas kolm korda Võhandu kaldale kokku, iga korra parema härja kui enne anniks kaasa tuues. Küll palusid põlvili Pikrilt abi, küll kummardasid nägemata Kõue poole kolm korda, kuid asjata ohver, asjata palve, asjata kummardus. Leinates läksid külarahvas koju poole, ahastus südames, õhkamine keelel: “Uku meid unustanud, Kõu meid ei kuule, Pikker meid põlgab!" Ei teadnud vaesekesed aimatagi, et Uku ei unustanud ega Pikker põlanud, vaid Kõu nende kaebamisi küllalt kuulis; ei osanud hädalised arvata, et vanatühi pikse pilli varastanud ja sedaviisi vennakseid sundinud ametikohuste täitmiselt pikaldasele otsimisele.
Hea meelega oleks Pikker ammugi vihma hankinud, aga kudas hankida, kui pill kadunud. Enne tarvis pill kätte saada.
Rahva palveid kuuldes ei aita viimaks muud kui Pikker peab Vanataadile teada andma, et pill kadunud. Vanataadilt kuuleb Pikker kindlasti, et vanatühi pilli ära varastanud. Vanataat pahandab, et Pikker paremini pole pilli järele vaatnud.
Pahase meelega Vanataat Pikrile kuulutama: “Et sa ametit hooletumalt pidanud ja pilli lasknud varastada, ei tohi sa enam kauemini pilvedel viibida. Maa peal oled enne elanud, maa peale pead jälle tagasi minema. Ainult siis annan hooletuse andeks, võttes sind tänisesse ametisse tagasi, kui pilli tagasi tood!"
Kurva meelega lahkub Pikker Vanataadist, kurva meelega lahkub vennast. Kõnnib üksipäini maa peal ühest kohast teise, arvates, kudas vanatühja käest pilli tagasi saada. Kudas saada, kui ei tea, kus pill? Ega vanatühi ütle, kus varastatud pill varjul.