Aasta algas, aasta lõppes. Jälle ilmuvad uued ristikandjad Hiiusse; ilmuvad sinna, kus rahvas püha hiielepa juures Vanaisa austab. Ristikandjad oskavad ilusasti ristist rääkida. Paljud unustavad Vanaisa, hakkavad isegi ristist rääkima. Ristitoojad varsti kirikuehitust kavatsema. Pühalepa ümberkaudne rahvas hea meelega nõus kirikut ehitama. Olid enne kuulnud, kui pahane Leiger Käina rahva peale kirikuehitamise pärast olnud, kui ta neile ka kiriku ehitanud. Ei julenud sellepärast Kõppu minna Leigrit tülitama. Arvasid: oleme ju mehed, küll me kirikuehitamisega isegi valmis saame!
Aga kuhu uus kirik? Üks tahab siia, teine tänna, igaüks oma õue alla. Teine ei anna teisele järele.
Viimaks tark taat õpetama: "Ei tea me, kuhu ehitada, teavad seda ehk härjad. Paneme härjad vankri ette, ehitusekivid vankrisse. Laseme härjad oma pead edasi minna. Kus härjad seisatavad, seal paras paik. Sinna kirik!"
Teised ettepanekuga nõus. Kohe härjad vankri ette, kivid vankrile. Aetakse härjad minema. Mehed sammuvad kaugelt takka järele. Üks õhkab: läheksid härjad minu õue! Teine jälle: määraksid härjad kiriku minu maa peale! Aga härjad ei kuule selle õhkamist ega tee teise tahtmist, vaid astuvad otsekohe edasi. Sammuvad hiielepa juurde, seisatavad hiielepal.
"Siin püha paik! Siia kirik!" hüüavad mehed hõisates, asuvad vankri kallale, kannavad kivid vankrist, panevad kirikule aluse. Hõisates sasivad teised härgade sarvist kinni; kirves välgub, härg langeb, teine kõrvale. Pajad tulele, härja liha sisse; keedetakse, keedetakse. Nüüd rõõmus pidusöök uue kiriku alustuse auks.
Teisel päeval algab päris ehitus. Ehitatakse nädal, ehitatakse teine, ei taha müür kerkida ega sein sirguda. Küll teevad mehed nagu sipelgad tööd, küll annavad naised abi, aga kuu kulub kuu peale, enne kui müürid küllalt kõrgeteks kerkivad.
Aasta kulub, teine algab, teine kulub, kolmas algab, kirik ikka alles ilma tornita. Kolmandamal aastal võtavad kirikumeistrid torni ehituse käsile. Ehitavad nii, et pead auravad, jalad välguvad, käed keerlevad.
Eks torn hakkagi mõne aja pärast üle laane ladva paistma.
Leiger elas uue kiriku ehitamise ajal Kõpus. Ajas seal oma asju. Ei pannud tähelegi, mis Heltermaa pool Hiiumaa otsal sündis. Kui vahel kaugemale juhtus minema, ei näinud ometi tornita kirikut.
Korra kutsuti Leiger Kärdla poole tüliasju arutama. Kärdla künkale jõudes puutub Leigrile korraga püha Hiielepa poolt torn silma. Mis uudis see? Kust see torn sinna saanud? mõtleb Leiger.
Torn ei anna Leigrile enam rahu. Meel käsib, süda sunnib: mine ligemale vaatama, mis torn seal püha hiie pool olemas. Leiger sedamaid mere äärt mööda püha paiga poole edasi. Sammub versta, sammub teise, sammub tüki kolmandatki, juba aru käes: püha hiielepa juures kirik olemas.
Leiger vihastub: eks ma neile ole Käinasse juba kiriku ehitanud! Nad ehitavad teise veel ilma minu teadmata pühasse paika! Nagu ühest küll poleks! Nende töö tahan purustada!
Leiger vaatab ümber. Kivimürakas naerab üsna ligidal vasta. Tule mu sülle! ütleb Leiger kivile. Aga Leiger ei jäta kivi sülle, vaid kaalub kivi raskust käe peal. Paras viskamiseks! arvab vägimees. Mine, tee tutvust selle torniga, mis ilma minu teadmata püha lepa juurde ehitatud! sõnub Leiger kivile. Viskab kõige jõuga uue torni pihta.
Tuuletaat näeb, mis vägimees teeb. Tuuletaadil kahju kaunist kirikust: selle ümber mõnus vilistada ja viisisid veeretada. Kuhu siis vilistama minna, kui kirik püha lepa juures purustatud? Tuuletaat ei pea pikka nõu. Sasib sajasüllaliste kätega kivist kinni, tõmmab kaissu. Kivi ei jaksa niisuguse kaisutamise vasta panna, heidab tuuletaadi tahtmise alla. Seni unub siht, unub märk, kuhu minna. Kivi langeb maapinnale tuuletaadi vestelugusid kuulama. Kui ka tahaks veel tõusta, põrmust enem üles kerkida ei jaksa.
Vägimees vaatab, vaatab: ei tuigu torn ega kao kirik. Küll aga kaob kivi silmapiirist. Vägimees ei pea pikka nõu. Näe, ju jala ees teine paras viskamise kivi. Leiger tõstab selle üles, viskab uuesti püha lepa torni poole.
Jällegi silmab tuuletaat vägimehe tegu. Jällegi tõttab vahele takistama. Tõmmab teisegi kivi teel niisama kaissu nagu esimese. Teinegi kivi unustab sihi, teinegi kivi langeb maha tuuletaadiga magusat juttu vestma.
Selle aja sees ehitajad torni otsast vägimehe kurja nõu tähele pannud. Tõttavad sedamaid vägimehe palvele, et vägimees kiriku peale armu heidaks. Leiger otsib uut kivi, mis tuuletaadi meelitustest ei hooliks, vaid sinna lendaks, kuhu saadetakse. Parajat ometi ei paista kusagilt silma.
Seni sammuvad ehitajad Leigri juurde. Mehed põlveli paluma: "Vägimees, vägimees, jäta meie kirik seisma!"
Leiger käratab vasta: "Kudas julgesite ilma minu loata kiriku ehitada! Mina Hiiumaa peremees. Loata ehitasite, loata hävitan!"
Kirikuehitajad uuesti kummardama, pisarsilmil paluma. "Kulla kangelane, anna andeks! Loata ehitasime, süüdlased oleme. Loodame siiski su armu peale. Ei me teinekord enam loata midagi tee. Jätad kiriku seisma, tahame sulle kas iga aasta viis härga ja kuus mullikat anda!"
Vägimees oli loomupoolest hea südamega, kui ta ka vihastuse korral kurjust avaldas. Leiger ei jõudnud niisuguste palavate palvete vasta panna. Lõi käega, sõnus ise: "Olete kiriku ehitanud, seisku kirik. Jätan purustamata! Ärge teine kord enam ilma minu loata kirikuid ehitage!"
Mehed tänasid vägimeest. Tõttasid tagasi torni lõpetama. Nukra meele pärast ei tahtnud Leiger kirikut ligemalt minna vaatama. Pööris ümber, sammus Kärdla poole tagasi.
Uus torn valmis pea. Rahvas rõõmus: oli kauni kiriku saanud. Püha hiielepa juurde kirik rajatud, Pühalepa kirikuks hakatakse kirikut hüüdma ja hüütakse täna päevani.