Korra seisis Tõll Valljalal künka otsas maad, merd vaadates. Korraga näeb: Pöide pool kõnnib hiiu, pea paistab üle metsa. Sammudest müdiseb maa, nagu müristaks kaugel kõu. Tõll arvama, missugune hiiu kutsumata külaliseks Saarde tulnud. Kas ehk Leiger? Leiger oleks varsti Tõllu juurde tulnud, sest sel ajal valitses nende vahel veel südamlik sõprus. Hiiu nähti Pöide pool muidu uitavat ega mõtelnudki Tõllu poole tulemise peale. See oli vist mõni võnnuvõõras hiiu, kas Muhust Saarde sammunud ehk suurelt maalt otsekohe läbi mere Tõllu riiki tulnud. Mis hiiul Pöides tegemist? Tõllul sedamaid nõu peetud: tarvis kutsumata külaline Saarest kaugele kihutada.
Tõll viibimata kivi kätte, Valljalast Pöidesse hiiu pihta viskama. Kivi ei olnud just suisa suur ega tillitilluke: paras mängukoht kolmele karjapoisile. Selle kiviga viskas Tõll hiiut Pöidesse. Kauge maa pärast ei trehvanud Tõll märki: kivi lendas kaugele hiiust mööda. Aga juba märkas hiiu, et teda maamunadega teretati. Hiiu kahmab omaltki poolt kätte niisuguse kivi, kus mehel mõnus peal istuda. Saadab teretajale vastatervituseks. Nagu kotkas lendab kivi üle Tõllu pea. Tõll katsub küll kivi õhust maha lüüa, aga kõrges teine, käsi ei ulata ligi, kivi lendab edasi. Tõll ei taha vastust võlgu jääda: üks, kaks, kolm lendab külm teretus Valljalast Pöidesse, üks, kaks, kolm tuleb sealt samasugune kivine teretus vasta. Tüki aega katsub Tõll sedaviisi kutsumata külalist Saarest ära kihutada. Esiotsa vastab vastane kividega, pärast jätab järele. Märki ei satu ju ükski. Vastane taganeb Muhusse, kaob Tõllu silmist.
Kivimürakad 7 versta Püha kirikust eemal annavad praegu alles hiiust tunnistust. Hulk kivimürakaid on aja jooksul kas lõhutud ehk juba viskamise ajal merde sadanud.
Hiiu taganes küll see kord Tõllu eest, aga otsis parajat aega uuesti Tõllu kallale tungida. See paras aeg tuli pea.
Tõll tahtis midagi ehitama hakata, kas linna ehk mõnda muud suurt ehitust, ei tea rahvaraamat enam. Niisama vähä teavad selle raamatu leheküljed jutustada, kust Tõll laudu tõi, kas Virtsust, Varblast või mujalt kaugemalt. Igatahes muretses Tõll enesele 700 lauda, sasis selga, kõmpis nendega kodu poole. Hiiu varitses metsas. Tõll jõudis hiiu kohale. Hiiu metsast välja, kallale.
Tõll vaatab: ei puutu ümberkaudu midagi kaitseriista peosse. Kuid kaua ei pea vägimees nõu. Viskab lauakoorma prantst! seljast maha. Laud kätte, vastasele pihta. Hoop ja laud, hoop ja laud. Iga hoobi järele lendavad laua tükid. Taob kõik 700 lauda puruks. Ei vastane tagane. Tõll kraest kinni, viskab vastase vasta taevast. Hiiu lendab nagu kotkas taeva alla, moondub viimaks taeva all kärbse suuruseks. Tüki aja pärast langeb alles maha, langeb nii tugevasti, et maa mütsub, vesi vahutab ja puude ladvad kõiguvad. Kohe hiiu ometi maast üles, kannad välkuma, just nagu oleks tuli taga. Ei ole aega tagasi vaadata, kas Tõll teda taga ei aja.
Tõll näeb hiiu põgenemist, lööb käega õhku, üteldes: "Las pelgur jänestele rõõmusõnumeid kuulutada, et nendega oskab võidu jooksta!"
Hiiu põgeneb laia laande. Haub seal plaanisid, kudas Tõllule teotust kätte tasuda. Saadab paari meest Saaremaale Tõllu salaja tapma. Palgatud mehed hakkavad parajat silmapilku ootama. Ootavad, ootavad, ei tule. Mehed peavad nõu: lähevad, segavad Tõllustes kaevu vee ära.
Tõll kuuleb: kaevu vesi segane, ei kõlba enam sugugi. Tõll sedamaid arvama: kaevu pole kaua puhastatud, tarvis puhastada! Tõll ise kaevu puhastama. Seda just varitsejad tahavad. Varitsejad veskikiva Tõllule kaela veeretama. Rõõmustavad ise: küll need Tõllu tapavad! Vägimees aga viskab kaevust kaela veeretatud kivid tagasi, hüüdes: "Mis te ajate mulle pihu silma! Küll ma teid välja tulles õpetan!"
Ei meestel enam aega Tõllu väljatulemist oodata. Ega talled jää vaatama, kudas hunt nende sekka tuleb.
Hiiu nõu Tõllu tappa tühja läinud. Aga ei hiiu jäta järele: maksku, mis maksab, Tõllule tahab ta tehtud häbi tasuda.
Hiiu kogub kümme tuhat meest ja üheksa sada hoost kokku sõtta Tõllu vasta. Ei mehed julge minna: küllalt juba kuulnud, kudas Tõll varem vaenlasi nagu kärbseid maha nottinud. Hiiu ise julgustab mehi; hiiu peale lootes tõttavad mehed suurelt maalt Saarde.
Tõllule antakse teada: Muhu poolt vaenlased tulemas; abi ruttu tarvis! Tõllul just pudrupajad keemas. Kahju mõnusat tangupudru söömata jätta ja vaenlaste vasta välja minna! Keetjad arvama: ega Tõllul enam aega pole kodu süüa; anname talle pudru teemoonaks sõtta kaasa. Võtavad seitse härjanahka, õmblevad kokku, täidavad pudru täis, annavad Tõllule leivakotiks teele.
Tõll sõnuma: "Soe tangupudru kümme korda parem kui külm pudru! Oodaku vaenlased, aga mitte pudru!" Vägimees istub maha, avab härjanaha, sööb pudru. Avab teise, tühjendab niisama. Ei jäta enne järele, kui kõik seitse härjanahka pudrust niisama puhtad nagu järv suvel jääst. Tõuseb siis püsti, pühib käega suud, sõnub:
"Seks korraks ulatab! Selle kõhutäiega sobib ju sõtta minna!"
Juba mehed jälle Tõllu paluma: "Tule ruttu! Vaenlased väljas!"
Vägimees viskab härjanahad õlale, ei võta aga mõõka ega mingisugust sõjariista kätte; sammub niisama vaenlastele vasta. Vaenlased nagu sääsekari Tõllule kallale, hiiu ise kõige ees.
Tõll sedamaid härjanahad kätte, vaenlastele pihta andma. Kes matsu saab, teist ei taha. Nagu vikat heina, löövad härjanahad mehi maha. Kel jalad jaksavad, kandadele tuld annab. Enne kui vana vares viis korda vaakunud, hiiu üksi veel Tõllu ees. Kõik muu kas loogus maas ehk põõsastes pelgus.
Vägimees virutab nüüd üksi hiiule pats ja pats! nahkadega pähä. Hiiul nina ja nägu verine, aga ei taha Tõllu eest ometigi taganeda. Hiiu ise hüüdma: "Mehed, olge kanged! Käige talle peale! Ärge kartke!" Ei aima vaenekene ise sugugi, et viimane kui seltsiline kadunud ja et üksi Tõllu ees seisab.
Tõll pilkab vasta: "Jajah, küll oleme kanged virutama!” Vihub nahkadega plärts ja plärts! hiiule vasta nägu, et naha räbalad lendavad ja verd siuh ja säuh! lööjale vasta silmi pritsib.
Nüüd alles silmab hiiu, et ta üsna üksi Tõllu ette järele jäänud. Mis üksipäini niisugusele vägimehele enam teha, kelle käest ta enne üksi võideldes ju tubli leili saanud! Ei muud kui tallad teele, jalad tööle, koivad kargama. Kand kaebab ja varvas valgeneb, nii taga rutt!
Vihatujus virutab Tõll nahkadega plärts ja plärts! ega silma sugugi, et ainult tolm tõuseb, liiv lendab ja muld keerleb, et kivid ees kaebavad ja rohi ees nutab. Hiiu ammu juba kolme kopli, nelja niidu ja viie võsastiku taga.
Viimaks Tõllu mehed selja takka hüüdma: "Tõll, Tõll, sa taod ju tühja tuult ja peksad pilvi!"
Nüüd alles Tõll vaatama: ei hiiut enam kusagil. Seal, kus hiiu enne ta ees seisnud, nüüd päris must maa; ei ole musta muldagi enam, vaid selge savi, sügav nõgu veel järel. Nahad mulla ja liiva ammu juba iga nelja tuule poole vihtunud.
Sest ajast saadik ei julenud hiiu enam eladeski jalga Saare ega Sõrvemaa pinnale pista.
Tõll viskab nahad käest, pühib higi otsa eest, sammub tagasi.
Teel tuleb meelde, et raha varandus kipub käest hallitama minema. Tõll näeb: Haudla Tamsalus kena kivi, paras paja asemeks. Tõll kohe pada sinna, raha sisse, tuli paja alla, raha keetes hallitust hävitama. Keedab rahad pajas nii ilusaiks nagu oleksid praegu alles meistri käest toodud.
Rahakeedukivi praegu alles Haudla Tamsalus näha.