Edasi minnes satub Kalevipoeg ilmaneitsiga kokku.
Ilmaneitsi oli palju käinud. Hakkas jänunema. Korraga nägi metsas sügava kaevu. Kohe kaevule keele karastust võtma. Kaevu ääres kuldkook ootamas, hõbepang külles. Ilmaneitsi pang kätte, pangega vett kaevu põhjast välja vinnama.
Metsapoeg näeb ilmaneitsi nõu. Ruttab pool jookstes kaevule aitama. Ilmaneitsi ei pane enne appitulejat tähelegi kui see ju ta juures. Siis silmab korraga metsapoja. Kohkub selle ootamata tulekust nii, et sõrmuse laseb kaevu kukuda.
Ilmaneitsil kahju kalli sõrmuse pärast. Puhkeb nutma. Kurdab valjult: "Kes toob kalli sõrmuse kaevust tagasi!"
Metsapoeg oskas neitsit küll kohutada, aga ei oska kaevu sõrmuse järele minna. Katsub, kudas plehku pääseb.
Kalevipoeg juhtub sinna. Näeb ilmaneitsi nutmist.
Kalevipoeg küsima: "Mis nutad, neitsikene!"
Ilmaneitsi vasta: "Läksin kaevust vett vinnama. Sõrmus kukkus sõrmest kaevu. Ei saa kudagi viisi enam kätte!"
Kalevipoeg sedamaid ilmaneitsit trööstima: "Küll seda viga võime parandada!"
Ütleb ja kargab kaevu sõrmust otsima.
Sortsilased juhtuvad Kalevipoja kaevu kargamist nägema. Rõõmuga hüüdma: "Hiir ise hüpanud lõksu! Vennikesed,võtkem kiva, visakem kangele mehele kaela!"
Sortsilased võtavad veskikivi, veeretavad kaevu äärde, lükkavad sealt karsumm! sisse. Loodavad, et veskikivi Kalevipoja kaevu põhjas tapab.
Kalevipoeg ei pane veskikivi kaevu heitmist tähelegi. Otsib sõrmust edasi. Tüki aja pärast tuleb välja kaevu ääre peale, sõrmus sõrmes. Ja missugune sõrmus? Veskikivi.
Kalevipoeg veeretab veskikivi ümber sõrme, ise küsides: "Ilmaneitsike, kas see on su sõrmus? Muud suuremat ei puutunud mulle mudast sõrme!"