Leigri nooruse ajal helisesid Hiiumaa hiites veel palved Vanaletaadile. Korraga ilmusid suurelt maalt mehed, mõõk ühes, rist teises peos. Panid siia risti püsti, vehklesid seal mõõgaga. Ütlesid ise: risti juures ainus õige palvepaik. Hiies palumine ei maksa midagi. Hiies palumist ei kuule keegi!
Mitmed Leigri alamad nägid risti, kuulsid ristikandjate kõnet, uskusid uut usku. Lasksid enestele otsaette ristid teha, tegid isegi ustele ja akentele ristid ette. Ristitoojad rääkisid: rist kaitseb kurjade vaimude eest! Veel parem kaitseb kõige kurja eest kirik.
Kuid otsi kogu Hiiumaa kas kümme korda läbi, kirikut pole kusagil. Ristitoojad rahvale ütlema: Oleks teil kirik, käiks käsi palju parem! - Eks igaüks ihka, et käsi hästi käib. Aga kudas kirikut saada? Polnud Hiiu rahvas sel ajal keha poolest suurem sugugi kui praeguse põlve pojad. Sellepärast pani kirikuehitus mehed mõtlema, naised nõu pidama.
Mõtlevad, mõtlevad. Ütlevad: Eks Leiger võiks meile kiriku ehitada. Tema käes edeneb töö ruttu: paneb pae, märkab müür; kannab kivi, sirgub sein.
Lähevad Leigrit paluma: "Kulla Leiger, kallis Leiger, ehita meile kirik!"
Leiger kuulab, kuulab. Kostab siis, enesel kurjus kulmul: "Millal Vanataat kirikus käib või Uku kabelist andeid korjab! Hiis hea küll!"
Mehed ei anna järele. Paluvad mesikeelil ja pisarsilmil: "Kulla Leiger, kallis Leiger, ehita ikka kirik!"
Leiger ei taha armsaid alamaid asjata lasta paluda. Arvab küll kiriku ilmaaegseks, kuid lubab viimaks ometi ehitada.
Keel kiidab ja jalg hüppab, suu naerab ja süda hõiskab, - nii sammuvad kirikupalujad kodu poole.
Leiger asja arutama, kuhu kirikut ehitada. Käinas on Leiger sagedasti hea meelega viibinud, Käina mehed kiriku ehitamist palunud; mis muud kui kirik Käinasse.
Leiger sedamaid ehituseaineid hankima. Toob sületäie paasi, tõuseb hunnik; kannab kandami kiva, kasvab kogu. Pea paehunnikud siin, kivikuhjad seal. Ei nüüd muud kui ehitama. Kaevab esmalt aluse. Kaevab söömavahe, süllasügavune kraav valmis; kaevab teise, kirikuase valmis; teeb tööd kolmanda, kiriku alus pandud. Teisel päeval juba algab päris ehitus.
Käina mehed vaatama. Vaatavad, imestavad. Leiger kannab korra kiva, müür kerkib jalavõrra; Leiger toob korra paasi, sein sirgub silmahähtavalt. Päev otsas, süld müüri valmis. Nädal möödas, kirikuseinad küsivad talasid, soovivad saarikaid. Teine nädal lõpul, katus peal, torn tõuseb taeva poole.
Käina mehed kiidavad, kirikusoovijad sõnuvad: "Vaata, kus mees! Ega meie Leigri vasta ükski saa!"
Ei saa Hiius ükski, küll aga arvatakse Saares saavat. Tõllustes tõstab Tõll ühel päeval silmad Hiiumaa poole, vaatab, vaatab. Mis torn teda teretamas üle metsa latvade? Kuid Tõll ei hooli torni teretusest. Kudas tohtis torn Hiiusse tekkida ilma Tõllu teadmata, ilma luba küsimata? Teretagu torn ka tuhat korda Tõllu üle vee ja metsa. Tõll teretust teretuseks ei tunnista. Palju enam Tõll teretajat valmis trahvima, et ilma tema teadmata Käinasse tekkinud. Tahab esimeses tuhinas jala pealt Käinasse minna torni uhkust alandama, tahab torni sundida kõigel pikkusel põrmule suud andma.
Tõll astub sammu Hiiumaa hiite poole, astub teise, kuid arvab juba: Asjata ennast vaevan Hiiumaale torni purustama minnes. Tõllustes tuhat tööd teha, sada asja ajada. Iga töö tarvitab mu oma kätt, iga asi mu oma ajamist. Parem teen Tõllustes tööd ja ajan asju, kui et Hiiumaale sammun. Hiidlaste torniga võin Tõllustestki valmis saada. Eks ole ma ennemalt juba 50 versta peale kiva visanud. Kahman nüüdki paraja kivi kätte. Kihutan käinalaste kirikule kuklasse!
Tõll sedamaid kivi otsima. Vaatab üht, ei kõlba: pole suurem kui vasikas. Tunnistab teist. Ei kõlba teinegi. Ei ole suurem kui härg. Astub edasi, otsib uuesti. Näeb jälle kivi. Ei ole päris suur ega tillitilluke: vaesemehe sauna suurune. Selle kivi kahmab Tõll kätte, viskab.
Käina mehed kuulevad kaugelt kohisemist. Nagu kotkas lendab kivi kiriku poole. Nüüd langeb kena kirik kivile ohvriks! kardavad käinalased. Aga kirik tõstab toredamalt pea püsti kui enne, kivi aga kummardab kaugel väina kohal juba kiriku ette. Kummardab nii, et otsaga vett puutub. Näkk haarab kivist kinni ega lase enam edasi lennata. Sinna näkile kanniks Tõllu kivi jäigi.
Tõll näeb Tõllustest, et käinalaste kirik pead ei painuta ega asemelt astu. Viha võtab Tõllu südames võimust. Tõll otsib teise saunasuuruse kivi, heidab kõige jõuga uuesti Käina rahva au ja ilu pihta. Kuid toredat torni ja kena kirikut silmates kummardab teinegi kivi maani, õigem veeni. Näkk jällegi kahe käega kivi ümbert kinni, tõmmab kivi enese kaissu. Tahab enesele väinas isteaset saada.
Tõll kuulab, kuulab, kas väriseb maa, kas mühiseb meri Käina kiriku puruksviskamisest. Vesi uinub, maa magab, ei kuulu kohinat ega kuulu mühinat. Torn torkab Käinast täies toreduses edasi Tõllule silma. Tõll vihal sõnuma: "Vist olen öösel parema käe ära maganud, et enam märki ei oska visata! Ei maksa ometi enesel praegu Käinasse minna. Seisku torn Käina meestel minugi poolest meeleheaks, kui nad tuletorni tahavad!"
Tõll tõttas töid toimetama ja asju ajama. Käina torn jäi tulevikule tunnistust andma Tõllu tegudest. Küll oli see torn edespidi tihti veel Tõllul pinnuks silmas, aga Tõll oli korra ütelnud, et torn seisma jäägu. Ei tahtnud sõna murda, kui ka torni nägemine teda pahandas.