Mõne aja pärast tungisid vaenlased uuesti Sõrve. Lõid Sõru nõmme leeri üles. Pea kippus meestele ometi nälg külaliseks.
Hävitamise tuhinas olid mehed külad kaotanud, talud põletanud. Vilja ja jahu vaenlastel küllalt kaasas, aga kus küpsetada? Ei muud nõu kui hakka leivaahjusid ehitama. Ehitasid ahjusid, küpsetasid sepikut, pidasid pidusid, lasksid laulu, lõid lusti. Pidasid endid vaimus juba Saaremaa peremeesteks. Unustasid hoopis, et Tõll Saaremaa valitsusekeppi käes kandis.
Parajal piduajal korraga Tõll vaenlaste leeri ees. Nüüd pill nurka, mõõk peosse, mees mehe kõrvale. Terve vaenlaste kari nagu üks mees, kümnetuhandepealine pea otsas. Nagu mere laene tungib see kümnetuhandepealine vägi vaatleva Tõllu poole, valmis Tõllu enese alla muljuma.
Tõllule tuleb esimesel silmapilgul nagu hirm peale. Kudas vasta hakata? Oleks mõõk kaasas, teine lugu. Aga nüüd? Ilma mingisuguse sõjariistata! Korraga silmab Tõll kümnesüllase palgi. Sedamaid nõu peetud. Tõll palk sülle, vaenlastele pihta. Nagu rull põllurohtu, murrab palk vaenlasi maha. Küll ihkaksid mehed koleda rulli eest põgeneda, aga ei pääse kusagile, teiste read takistavad jalga. Seni niidab veerev palk rea rea järele maha. Tõll vaatab: just nagu lage heinamaa ta ees, kus vikat praegu viimase kaare maha niidab. Nii Tõllu palk viimase kui vaenlase hulga väljale maha sirutanud. Ainult üks äärmine vaenlane pääseb palgi otsa takka põgenema.
Tõll näeb: siin niriseb vere renn, seal voolab vere oja. Oja ühineb ojaga, ojast lekib vere järv. Pardi parv lendab üle verevälja; arvab vee olevat, laseb ennast õhust alla, hakkab vereväljal ujuma, kuid veri tardub vaesekeste sulgedesse kinni, tiibad ei tõsta enam partisid lendu. Kaarn lendab saaki saama, aga verelaene matab kaarna enese alla.
Tõllu palk on vaenlasi maha niites nagu maru metsa murdes kärinat ja praginat teinud. Kärin kohutab jänese välja, jänes jookseb hirmuga vereväljale, upub vere ojadesse. Ehmatades kargab kolmepäevane vars palgi pragina peale mära juurest kaugele, jookseb vereväljale, upub vere laenetesse. Veri aurab neli nädalit ühte lugu, enne kui maa teda imeb ja väli nii palju kuivab, et loomad jälle julgelt võitlemise vereväljal võivad viibida. Seitse suve aga ei kasvanud rohuliplegi sellel vereväljal.
Oleks Tõll tahtnud, oleks ta hõlpsalt ainsa põgeneva vaenlase hävitanud. Tõll arvab ometi: Mingu, viigu teistele teateid, kudas vaenlasi Saaremaal vasta võetakse. Teavad vaenlased, et neid Saares nagu loogu maha niidetakse, ei nad siis teinekord enam tule meid tülitama!
Ärapõgenenud vaenlase sõnumi peale asus kartus vaenlaste kodadesse, hirm vastaste- majadesse. Tõllu nimi juba pani vaenlaste maal lapsed värisema, naised nutma, mehed õhkama. Kakskümmend suve ja talvet ei tulnud vaenlastel enam Saare ega Sõrvemaad mõtetesse. Alles uus põlv pidas lugusid Tõllust ennemuistseks jutuks ega uskunud neid enam. Otsis parajat aega Saaremaale vaatama minna, kas seal tõepoolest nii vägevad mehed asumas.