Korra tõusis pahareti poegade vahel tüli. Pahareti pojad himustasid enestele suuremat asukohta. Valisid seks Kikerpära soo. Paraku ei saanud soo jagamisega toime. Igaüks ihkas paremat osa. Tülitsesid seni kuni viimaks tuttipidi kokku sattusid.
Parajal tüli ajal juhtus Kalevipoeg sinna. Pahareti pojad paluma: “Kallis Kalevipoeg, tule, seleta meie tüli!"
Kalevipoeg kuulab appi paluja juttu. Käsib tüli põhjust rääkida. Tülitsejad kõnelevad.
Kalevipoeg otsustama: “Suuremale suurem pool, vähemale vähem pool!"
Pahareti pojad ometi arvama, et edaspidigi soo pärast tüli võiks tõusta. Paluvad igaühe osa rajasid kindlasti ära määrata.
Kalevipojal puudub aeg sood mõõtma hakata. Käsib seltsimeest Alevipoega igale tülitsejale osa kätte mõõta. Ise läheb edasi asju õiendama.
Alevipoeg kohe nöörid kätte, sood mõõtma. Mustapallile lööb jõe kaldale vaiad maha, hakkab ametisse. Vaevalt vaiad maas, kui ju keegi veest pea välja pistab. Alevipoeg tunnistab: veevaim ise.
Veevaim varsti küsima: “Mehed, mis salatööd teil käsil?"
Alevipojal küll kartus võõraks, aga ei tee kartusest midagi välja. Vastab rahulikult: “Pole salatööd midagi! Tahtsin ainult jõele tõkked ette panna, et ükski sisse ega välja ei pääseks!"
Nüüd kohkumise kord veevaimu käes. Veevaim siiamaale siin asunud, siit edasi, tagasi käinud. Kui jõele tõkked ette pannakse, kudas pääseb veevaim enam kottu välja?
Veevaim Alevipoega paluma: “Jäta tõkked jõkke tegemata. Maksan selle eest niipalju tasu, kui ise tahad!"
Alevipoeg vasta: “Sündigu su soov! Too niipalju hõbevalget kui mu kaapkübarasse mahub!"
Veevaim rõõmus, et nii hõlpsa kaubaga hädast pääseb. Hüüab Alevipojale: “Pane kaapkübar valmis. Homme vara hommikul tulen rahanoosiga!"
Alevipoeg ei lase enesele seda kaks korda ütelda. Hakkab seltsimehega üheskoos jõe kaldasse sügavat auku kaevama. Kaevab alt hästi laia, pealt üsna kitsa. Kitsa augu peale üles seab kaapkübara. Kaapkübarale lõikab augu põhja. Mis iganes kübarasse pannakse, langeb alla kaevatud urkasse.
Teisel hommikul vara veevaim rahanoosiga väljas. Pimedas ei pane sugugi tähele, mis Alevipoeg kaapkübaraga teinud. Kallab kotitäie hõberupli kaapkübarasse. Kübar tühi, nagu enne. Veevaim uuesti raha tooma. Seni peidab Alevipoeg muruga kõik kohad kaapkübara ümber kinni, nii et veevaim valge ajalgi midagi pettusest ei märka.
Teise koorma kallab veevaim kübarasse. Kübar ei saa täis. Kolmat, neljat, viiet korda peab veevaim raha tooma. Kübar tühi nagu enne. Kuuet korda raha tuues peab veevaim ju kodu siit, sealt korjama, enne kui koorma kokku saab. Seegi koorem ei jõua veel kübarat täita.
Veevaim paluma: “Kulla vend, mul seda puhku rahast puudus. Kannata sügiseni. Sügisel maksan võla ilusasti. Panen kübara päris kuhjaga täis!"
Alevipoeg kavalalt vasta: “Sõnast meest, härga sarvest! Tee pikk minijale, aeg pikk ootajale! Võlg võõra oma. Maksa kohe lubatud hind, ehk muidu teen tõkked jõkke!"
Veevaim tahaks hea meelega Alevipojale ninanipsu lasta. Hakkab kavalasti meelitama: “Hea küll, maksan võla kohe, kui minuga kaasa tuled võlga ära tooma!"
Alevipoeg märkab veevaimu kavalust. Vastab: "Pole aega niisugust teekonda ette võtta. Pean suuri asju talitama. Kalevi kannupoiss vaba; see võib sinuga kaasa minna!"
Ei aita, kannupoiss peab veevaimuga kaasa minema, Alevipoeg jääb rahaauku valvama.
Veevaim viib kannupoisi niisugustesse kohtadesse, kus veel ükski inimene enne pole käinud, kus koit ei kerki ega kuu kuma ega päike paista. Kannupoisil väriseb süda sees, siiski astub veevaimu järel pimeduse ilmas edasi.
Viimaks jõuab veevaim kannupoisiga koju. Siin põlevad värava sambas tõrvapütid. Need laotavad natuke valgust eneste ümber. Kannupoiss kutsutakse lauda. Laual seisavad kuldkannud ja hõbevaagnad. Sest märkab kannupoiss, et siin rikas rahvas elab. Kannupoiss katsub kuldkannude märga maitseda, aga ei saa tilkagi suhu. Kannudest ja vaagnatest kargab sädemeid vasta silmi.
Korraga hakkavad altilma mehed isekeeli kõnelema. Kannupoiss kuulab, kuulab. Ei saa sõnagi aru. Arvab: võõrad vist kõnelevad, kudas teda kotti panna. Võõrad ei pane küll kotti, kuid võtavad kannupoisi enestele mängukanniks. Hakkavad kannupoissi ühe käest teise kätte viskama. Nagu koonal lendab kannupoiss seinast seina, nurgast nurka.
Kannupoisi lugu läheb halvaks. Kannupoiss saab võmmu võmmu peale. Ei pääse vaenlaste käest kudagi viisi ära. Korraga tärkab kannupoisil hea nõu meelde.
Kannupoiss paluma: "Kulla vennad! Pidage natuke kinni. Lubage, et toa seinad, kõrguse, laiuse ja pikkuse ära mõõdan. Siis tean koju saades teistele kõnelda, kui kanged jõumehed siin elavad, kui kõrgesse ja kaugele nad mind visanud!"
See kavalus aitab. Viskajad jätavad viskamise seisma. Kannupoiss võtab vöölt nöörid, hakkab seinu ja uksi mõõtma. Mõõtes lippab õue, pistab tuhat nelja punuma. Ei ole mehikesel aega selja taha tagasigi vaadata, nii annab jalgele valu. Silib seni kuni viimaks jälle maa peale tagasi jõuab. Läheb Alevipoega otsima. Ei Alevipoega enam kusagil. Kadunud Aalevipoeg, kadunud Alevipoja varandus.
Nüüd julgeb kannupoiss ümber vaadata. Näeb: veevaim kannul.
Veevaim pilgates küsima: "Kas sul süda saapa säärde sattunud? Mehike, miks kulla koorma maha jätsid? Ma ei jõudnud ränka kotti üksi kanda! Kas sa ei taha rammu katsuda?"
Kannupoiss vasta: "Miks mitte! Aga mitte siin! Siin pole parajat paika. Lähme parajat paika otsima!"
Kannupoisil nõu veevaimu Kalevipoja juurde viia. Arvab iseeneses: küll Kalevipoeg sulle kätte maksab, mis te mind olete vintsutanud!
Veevaim ei märka kannupoisi kavalust. Nõus parajat võitlemise paika otsima.
Lähevad teele. Satuvad pea Kalevipojaga ja Alevipojaga kokku. Veevaim Kalevipojaga rammu katsuma. Hakkavad võidu viskama.
Veevaim viskab kõige esmalt. Viskab Närskamäelt linguga kivi Virtsjärve äärde. Kivi ise suur nagu vaese mehe saun.
Kord Kalevipoja käes. Kalevipoeg kivi lingule, viskab. Kivi lendab kui välk üle metsade, mägede, lendab üle Virtsjärve, lendab edasi, kuni Peipsi kaldale maha langeb.
Veevaim ei tahaks Kalevipoega veelgi võidumeheks tunnistada. Kutsub uuesti võitlema. Istuvad mõlemad murule, hakkavad vägikaigast vedama. Veevaim kisub peaaegu sooned katki, aga ei jaksa Kalevipoega paigastki liigutada.
Nüüd tõmmab Kalevipoeg. Veevaim kerkib nagu takukoonal, jalad ülespidi, pea alaspidi. Käed pääsevad vägipulgast lahti. Veevaim lendab nagu vares läbi õhu, lendab penikoorma kaugusele rägastikku, langeb sinna maha ega jaksa nädalalgi liikmeid liigutada.
Veevaimu äravõitmise järele räägib alles Alevipoeg Kalevipojale, mis nali tal veevaimuga olnud. Alevipoja palga nõudmine tuletab Kalevipojale mõõka meelde. Mõõk tükk aega ju Kalevipoja käes, aga mõõga hind alles maksmata. Kalevipoeg annab sedamaid Alevipojale käsu Soome sõita sepale mõõga hinda maksma.