Vanalpaganal oli suur nui. Selle nuia tõi ta aidast välja õue.
Hans juhtub sinna tulema. Vanapagan ütlema: "Tule, Hans, hakkame võidu nuia viskama".
"Hakkame!"
Hans paneb käe nuia külge. Nui nii raske, et Hans ei jaksa liigutadagi. Hans ei löö ometi kartma. Ütleb vanalepaganale: "Sa oled peremees. Viska enne".
"Hea küll".
Vanapagan sasib nuiast kinni, viskab. Viskab nii kõrgesse, et nuia vaevalt võib näha.
Tüki aja pärast alles langeb nui maha nende ette.
"Nüüd kord sinu käes", ütleb vanapagan Hansule.
Hans sasib nuia varrest kinni, vaatab üles poole. Vaatab ja vaatab.
Vanapagan küsima: "Miks sa ei viska, Hans?"
"Ei või veel".
"Miks mitte?"
"Ootan".
"Mis sa ootad?"
"Seda pilve, mis sealt eemalt tuleb".
"Miks pilve?"
"Tahan nuia pilve peale visata".
Vanapagan küsima: "Kudas ta pilve pealt kätte saan?"
Hans kohe: "Ei sa teda enam kätte saa. Sinna jääb. Pole tarviski. Võiksid nuia siin kellegile pähä visata".
Vanapagan lööb kartma.
Mehike paluma: "Ära viska, Hansuke. See mu isaisa nui. Kust enam uue saan".
Hans küsima: "Aga kui ma ei viska, kudas siis lugu võiduga?"
Vanapagan vasta: "Võit sinu".
Hans võidumees jällegi.