Kodumaale tagasi jõudes viib tee Kalevipoja Irumäele. Jääb sinna seisatama. Vaibub mõttesse. Mõttes kuuleb tuuleema enesele nagu tasakesi laulvat, nagu eide hääle õhust kõnelevat: “Kotka poeg lendas kottu välja ema otsima. Nagu praegu sadanud lumi oli ta puhas, nagu pilvedest pudunud vihmapiisk ilus, nagu herne õis õrn. Kudas tuleb aga kotkapoeg koju tagasi? Raudküüned valasid ilma süüta verd. Kahekordne surmasüü rõhub kotkapoja hinge. Ema pistab rinna suhu, aga ei pista meelt pähä! Hoia, kotkapoeg ennast mõõga eest! Veri ihkab vere palka. Enam ei või kaljueit pajatada!"
Tuule laulust saab Kalevipoeg aru, et ema enam elus ei ole. Küll laulab vaim talle tuules kaunid õpetusi, aga paraku ei pane Kalevipoeg neid paremini tähele. Unustab pea, mis kuulutatud. Läheb koju vendade juurde. Iga vend hakkab oma juhtumisi ema otsimisel jutustama. Kalevipoeg jutustab muid juhtumisi, aga Saare neiu ja sepa poja surmast ja tuule laulust ei lausu sõnagi.
Vanem vend nõudma, et isa-Kalevi tahtmise järele vennad liisuheitmisega otsust eneste vahel tehku, kes neist Eestimaa kuningaks saagu. Teised vennad nõus. Enne seda läheb Kalevipoeg õhtul isa hauale. Haual paluma, et isa üles tõuseks ja poega õpetaks. Isa aga vastab hauast: “Ei või tõusta ega ärgata! Katki olen kaelaluust, puruks põlveluust; aruhein kasvab haual, sinililled silmadel, angervaksad jalgadel. Tuul tuleb, annab armu, silitab pead! Kadunud isa vari valvab kalmust vaga lapse eluteed. Oled kurja teinud, püüa kurja jälle heaks teha!"
Kergema südamega ruttab Kalevipoeg haualt koju tagasi. Ei mõtle, kudas kurja tegu heaks teha. Mõtleb ainult liisuheitmise peale.
Teisel päeval kõik kolm Kalevipoega parajat liisuheitmise kohta otsima. Käivad tüki teed, marga maad; kaunid kohte küllalti, aga ei ükski kõlba liisuheitmiseks. Ei muud kui vennad uuesti edasi. Viimaks jõuavad Saadjärve äärde. Järv sile kui peegel, särab nagu hõbe vendadele vasta. Lagled löövad lusti veepeeglis, pardid pahistavad ranna ääres, luiged liuglevad kaugemal. Eemalt kaldalt vaatab ilus hiis alla järve poole.
Vanem Kalevipoja vend ütlema: “Koht liisuheitmiseks nagu loodud! Hiiest vaatab Taara silm meie poole. Hakkame peale! Võtku igaüks kivi kätte. Kelle kivi visates kõige kaugemale üle järve satub, see saagu kuningaks! Teised vennad mingu võõralemaale enestele uusi elukohte otsima!"
Teised ettepanekuga nõus. Kõige esmalt viskab vanem vend. Nagu kannaksid kivi kotka tiivad, nii lendab kivi üle vete üsna teise kalda ligidale. Seal langeb vette. Järvest kerkib mitme sülla kõrgune veesammas vasta taevast, näidates kohta, kus kivi asupaiga leidnud.
Sedamaid teine vend viskama. Tahab kaugemale visata kui vanem vend. Keskmise venna kivi lendab nagu lind üles pilvedesse, pillutab pilvi laiale. Aga pilved murravad lendamise jõu. Kivi hakkab alla vajuma. Langeb järve kalda äärde vee ja kuiva keskele. Pool kivi jääb vette, pool kivi kuivale.
Kord Kalevi noorema poja käes. Osav silm sihib jooksu, kange käsi seab käiku. Kivi ei kippunud Kalevi noorema poja käest pilvi pillutama ega valgust varjutama, ei tuuli takistama ega vett virutama. Kivi lendas parajas kõrguses üle järve pinna. Langes teisele kaldale tükk maad veest eemale maha.
Vennad lähevad läbi järve vaatama, kas noorema venna kivi tõesti nii kaugele kukkunud. Aga mis tõsi, see tõsi! Noorema venna kivi hulga kaugemal vanemate vendade kividest. Vanem vend tunnistab kohe noorema venna kuningaks. Kutsub keskmise venna appi nooremat kuninglikkudesse riietesse panema: kuldtoimega kuub selga, hõbedane särk kuue alla, kuldkübar pähä, raudkilp rinna peale. Sedaviisi seatakse Kalevipog kuninga ehtesse.
Vanem ja keskmine vend jätavad noorema venna jumalaga, minnes kohta otsima, “kus neil kukkub õnne kägu, laulab vasta lusti lindu."
Kalevipoeg ohverdab kõige pealt hõbevalget vette. Loodab niisugusest ohverdamisest õnne. Siis võtab valitsusekepi kätte. Ei asu kuninga toredasse lossi ega uhkesse linna, ei pane kuldkrooni pähä ega istu kullase istme peale. Nagu tänini rahva seas elanud, nii jääb vägimees edaspidi rahva sekka kuninga põlveski elama. Teeb tööd nagu iga muu riigialam. Seob mõõga vööle, võtab adra kätte, hakkab kündma. Künnab muist maad parajaks põllumaaks, muist karjamaaks, muist heinamaaks. Külvab siia viljaseemet, sinna marjaseemet. Külvab metsad mühama, laaned laksuma, orud õitsema, arud haljendama, lilled lehvima. Künnab ilu ja kaunidust igale poole. Endine tühi maa pea nagu uuesti sündinud.
Künnab päeva, künnab teise, künnab maad ikka paremaks ja paremaks. Tahaks kallist kodumaad viljasalveks künda. Ei hooli, et päike põletab ja parmud hoost piinavad; ei hooli, et enesel higi otsa eest voolab ja hobune nälga kannatab. Tehtav töö ei anna aega enese ega hobuse peale mõtelda. Kadrina kihelkonnast Väike-Maarjani veel palju ta künni jälgi selgelt näha.
Viimaks nõuab väsimus oma. Kalevipoeg päästab hobuse adra eest lahti, paneb hobuse jalad kammitsasse, heidab ise seljasooni sirutama, päeva paistele puhkama. Pea tuleb unetaat, võtab Kalevipoja kaissu. Kõrvetav päike paneb Kalevipoja higistama. Higitilgad veerevad nagu herneterad mööda ihu maha, vajuvad sügavamasse mulla sisse, üks tükib teise juurde. Vaata, allikad siin, allikad seal. Higist sündinud allikad jäävad tulevale põlvele mälestuseks Kalevipoja tööd meelde tuletama ja karastust andma. Kidur lapsi leiab kasvu, põdur kohe parandusta, tume silma teravusta, sõge silm ehk seletusta, vigaselta lõppeb vaeva, valukandajalta valud."
Seni piinasid parmud hirmsasti kammitsasse pandud hoost. Hobune läks Kalevipojast ikka kaugemale. Jõudis metsa äärde. Metsast silmas hundikari hoost. Hundikari hobuse kallale. Tagumiste jalgadega võitles hobune vägevasti vaenlaste vasta; küll lõi neid vigasiks, küll surnuiks, aga teisi tuli metsast ikka jälle juurde. Kuhu hobune hüppas, sinna haua sünnitas; kus huntisid rabas, sinna künka kasvatas. Sellegi poolest murdis hundikari viimaks Kalevipoja kalli hobuse. Ometi ei kadunud hobune jäljeta.
Sadulast sai Salumägi,
Valjastest sai Varesmägi,
Rihmadest sai Risumägi,
Ohjadest sai Otimägi,
Jõhvidest sai Jõesuumägi,
Maksasta sai Maksamägi,
Kopsusta sai Koplimägi,
Hammastest sai Arumägi,
Raudadest sai Rajamägi,
Haudtee mäel on tema haud
Ja Assamalla luht ta nahk.