Vanatühi seisab nagu sammas paigal, ei saa asjast vähematki aru. Kõu märkab vanatühja imestamist. Tarvis mehikesele märku anda. Sähvab sedamaid noole vanatühja enese pihta. Näe nüüd: vanatühi korraga ühe jala pealt teise peale hüppama. Litsub liikmeid, sügab selga. Aga juba sähvab uus nool jälle. Nagu rahet sajab nooli vanatühja ja ta sulaste peale. Kümnete ja sadade kaupa langeb sulaseid siniseks suitsuks. Nagu ussike vingerdab vanatühi ise noolte rahe käes.
Siiski kaua ei lase vanatühi ennast seda viisi nuhelda. Pea aru käes, et põgenemine ainult võib päästa. Maast üles, jalgadele tuld. Lippab laande. Aga vaata: Kõu ja Pikker kannul. Pilluvad tuliseid nooli ikka pihta.
Vanatühi jookseb laanest välja. Silib külasse. Loodab külast varju leida. Külas rahvas harkidega ja hangudega teda vasta võtmas. Kaua aega ju külarahvas Pikri pilli häält kuulnud. Välja ruttab vana, õue jookseb noor, vaatavad, kuulavad, mis imelik pilli mängimine see on. Korraga näevad: vanatühi tuleb lõõtsutades ja longates otsegu aaviku emand, kellele tosin karjakrantsa võõraiks tulnud.
Vanatühi kipub kus rehe alla, kus aida peale, kus parsile. Aga nii pea kui vanatühi uksest või väravast sisse tahab jooksta, kargavad külarahvas harkidega ja hangudega kallale. Pole vanaltühjal tahtmist sugugi ennast togida lasta. Kipub igasse majasse, aga igal pool ühesugune vastuvõtmine.
Seni Kõu ja Pikker ju väleda vankriga järele jõudnud. Paled punnis puhub Pikker pilli. Külarahval käib Pikri pilli kuuldes hirmuvärin üle keha. Hirmuga lippab majasse noor, komberdab tuppa taat.
Pikker kuulutab pilliga uuesti, et vanatühi ligilähedal viibimas. Puhumisest põriseb põrand, väriseb lagi, vabisevad uksed, kõiguvad seinad, liiguvad lingid. Igaüks vaatab hirmuga ümber: kas ju nurgad kolinal maha kukuvad, katused kaela langevad? Seisma jääb siiski sein, alus ei arune, aga kahvatanud karv rõhub rahvast nägu öösine luupaine haiget. Hirmuga küsib värisev hääl: “Kas langeb raksatades taevatelk kaela või katkeb maailma telg?"
Aga hirmu ei lasta taevani kasvada ega nädalite kaupa inimesi närtsitada. Tasasemaks jääb pilli puhumine, püsti tõusnud juuksed vajuvad pikkamisi jälle maha. Edasi põgeneb vanatühi. Külast kaugemale kargab karistuse ärateenija. Edasi variseb varinal väle vanker Kõu ja Pikriga, kaugele jõuab Pikker pilliga külast eemale. Kergemalt hingavad vanad, rõõmsamalt räägivad noored, julgelt ju jooksevad õue vaatama lapsed. Näevad: kaugel veel vehivad välgud, kaugel põriseb pill, kaugel ju kargab kolli eest vanatühi.
Kõu ja Pikker kihutavad edasi põgeneja kannul. Just nagu jämedad vihmapiisad lendavad vanatühja otsalt higitilgad, just nagu sepa lõõts, mis sulane tugeva jõuga tõstab ja vajutab, puhub vanatühi enesest õhku. Seisma siiski ei jää. Silmis vanatühjal säramas meri. Sinna kipub, sinna viimati jõuabki. Karsumm! kargab vette, kaob vette. Küll saadavad nuhtlejad nooli järele, aga sügavas vee põhjas ei näe nooleheitjad vanatühja, ei oska enam märki visata. Pikker annab väsides pilli puhumise Kõu hooleks, viskab ise viissada noolt veel vette vaenlasele järele, aga asjata kõik. Vanatühi naerab nende noolte üle; need ei taba teda enam. Vesi tal kõige vahvam ja parem varjupaik.
Viskamisest väsivad viimaks vennaksed. Näevad: tuluta töö, asjata vaev! Sedapuhku vastane nuhtluse noolte eest pääsnud. Vennaksed pööravad ümber, sõidavad tasahiljukesi tagasi. Vaatavad pilvi: ei enam piiska pilves ega tilka suuremaski sagaras. Pikk tee tarvitab palju vett, vesi ammugi maa peale viimase piisani maha sadanud. Siit paistavad sopased vanatühja jäljed, sealt ta inetumad hüppekohad; tühjad pilved ei jaksa vanatühja jälgi enam hävitada.
Vennaksed sõidavad sedamaid järvele, täidavad pilved pilgeni uuesti vett täis. Kõu ja Pikker arvavad ometi: vähe sest veel! Algab homme jälle vanatühja tagaajamine, põgeneb vanatühi penikoormate kaupa eest, tuleb pilvedele jällegi puudus kätte. Tarvis nõu pidada, kudas pilvi niisama rikasteks vee poolest teha kui päike valguse poolest.