Kevade pidule, kõige pikema päeva pidule oli võõraid igast maanurgast Emajõe kallastel Tartu nägusatele nurmedele kokku kogunud. Ja palju oli siia tulnud, sest et vägev Kalevipoeg selle aasta mängudest ja võitlemistest osa tahtis võtta.. Ka tuli rõõmuga laevavägi Peipsi järvelt siia ja võeti rõõmsa teretusega vasta. Mõnigi jõudis julgesti hüpates kuivale kaldale, ometi mõni ei osanud märki ja sattus enne Ema märgade käte vahele, kes teda lühikese kaisutamise järele ootavale kaldale viskas. Mõnigi kaunis noormees kargas maale, aga ometi vägev Kalevipoeg mitte; tema oli sarviku ahvatelemise peale maad mööda tulnud.
Pidu oli hommiku vara alanud, seal mägede taga, kus pühad tammed laial platsil piiriks ümber. Mitmed võitjad olid juba pärjad pähe saanud ja mitmed võidetud häbiga pealtvaatajate hulka kadunud. Piduvanem oli käskinud nüüd jälle vagusi olla. Ette astus vana piiga, kortsus paledega, väriseva lõuaga, üht jalga karguga toetades. Käriseva häälega alustas ta laulu. Ta laulis nooruse iludusest, oleviku puudustest ja mineviku rõõmust, kosijate suurest karjast ja kudas ta neid ära saatnud, ja lõpetas:
“Soilt tuli Sulevipoega,
Kaugelt Kalevipoega;
Suud pakkus Sulevipoega,
Kätt pakkus Kalevipoega:
Suisa lõin Sulevipoega,
Kiuste lõin Kalevipoega,
Ise Aki neitsikene."
Kui ta laulu lõpetas, tõusis rahva seast lõpmata naer, mis kajades sinna ja tänna üle lagediku ulatas ja tammikust nagu kohisevad mere laened kitsas lahes vasta kostis. Hirvitades laulis rahvas laulu viimseid sõnu uuesti. Naer ei tahtnud sugugi lõppeda, kuni piduvanem viimaks keelama hakkas. Vaiksemaks jääb rahvas. Kõrge järje pealt mängib nüüd auväärt vanamees kandlega eelmängu, millest ligidal seisjad suurt rõõmu tunnevad. Aga selja taga kuuldakse häält sortsineiu laulu viimseid sõnu uuesti laulvat. Uuesti tõuseb lõpmata naer, mis koosolejate seas kinnipidamata sinna, tänna kostab. Rahu ja vaikust käsib piduvanem neid pidada, kes kaunid hääli kuulnud. Vaiksemaks jääb viimaks rahvas. Ja vanamees hakkab oma kandlega südant sulatavat laulu laulma, ja rõõmust joobnud kuulavad lähemal seisjad. Aga uuest kõlasid sortsineiu laulu viimsed sõnad paksust rahva hulgast ja jälle tõusis naer ja voolas mitu korda läbi koosolejate. Vanamees saab järjel vihaseks, vaatab pahaselt koosolejate peale, ja viha sõna kuulvad sõrmed käristavad ühe rapsuga kandle keeled katki. Mis kohin ja kahin, vilistamine ja susistamine, häälitsemine ja hulgumine tõuseb seal - ja ürikese ajaga on kõik jälle möödas. Ehmatus ootamata loo pärast pani rahva vere tarretama ja vaikima. Kes oli hall laulik? vist Vanemuine ise! Kuhu ta läinud? kõlab igast küljest. Laulik on ometi kadunud, ja keegi ei ole teda sest saadik enam näinud.