Vanapagana poiss vajäts arvas korra: Kurelaiu küla kõlbaks minule kõige paremini kodukohaks. Eks lähen sinna elama! Kuid Kurelaiu külamehed ei salli sarnast võõrast: kus vajäts pea uksest sisse pistab, võtavad mehed ta kraest kinni, viskavad taha tänavasse. Ei anta aset mehikesele talus ega saunas.
Vajätsi süda täis. Mehike arvama, kudas külale kurja kätte tasuda. Arvab, arvab: küla tarvis kaotada. Aga kudas: Kas tulega? Ehk veega? Ei pääse tulega küla ligi, veega veel vähem. Kuid seisma Kurelaiu küla ei tohi jääda!
Viimaks tärkab vajätsil hea nõu meelde. Vajäts tihti Kuramaal kõndinud. Tunneb Kuramaad nagu viit sõrme. Eks ole Kuramaal kena ümmargune mägi, sada korda suurem kui Kurelaiu küla? Eks või seda mäge sealt tuua ja Kurelaiu küla peale heita. Siis saarlastel uus mägi juures, Kurelaiu külal aga teenitud palk käes.
Vajätsil jõudu niisama palju kui peremehel vanalpaganal. Vajäts tunneb pealegi kõik vanapagana tembud ja kunstid. Moondab enese kotkaks. Näe, juba tõuseb kotkas Saaremaalt lendu, lendab üles taeva alla, pöörab lõune poole. Saarlased vahivad imelikku kotkast, aga kotkas ei pane neid tähelegi, vaid lendab kõrges üle Kura kurgu Kolga (Domesnäsi) poole. Ei jää sinnagi seisma, vaid ruttab teatud mäele. Vanapagana abiga võtab kotkas poole mäge selga ja - tuldud teed tagasi Saaremaa poole. Kura mäe sees praegu alles koht näha, kust kotkas poole mäge ära viis. Hiljemini tekkis sinna järv.
Sõrulased vaatavad: mis ime taeva all? Vist pikse pilv! Mühiseb, kohiseb ise. Aga ei viska välkusid ega saja vihma. Sõuab üle Sõrvemaa, vajub Kurelaiu poole. Ei olnud piksepilv ega muu pilvesagar, oli vajäts Kuramaa mäega; tahtis selle Kurelaiu külarahvale kingituseks kaela kukutada.
Kurelaiu külarahvas ei aima uneski, mis häda ilmumas. Ei tule ju õnnetus, kelluke kaelas. Ei oska ükski üles taeva poole vaadata, kust kotkas külale kaotust toomas. Ei näe külarahvas, näeb Tõll ometigi, et taeva all midagi koledat tulemas. Veel ei tunne Tõll, et kotkas mäekoormaga tuleb, kuid seda mõistab küll, et vägev vaenlane hädaohuga Saaremaad ähvardab.
Tõll kohe kodumaad kaitsema. Ümberringi tal kivimürakad. Kahmab esimese peosse, paiskab taevaaluse koleda kolli pihta. Tahab seda viisi hädaohtu Saarest eemale tõrjuda.
Kotkas koleda koormaga just praeguse Abruku saare ligidal. Ei karda, et keegi teda teel takistaks. Julge, et kohe Kurelaiu kaotab. Korraga mats kotka saba pihta! Tõllu kivi trehvab märki, trehvab saba, kisub tüki saba enesega kaasa meresse, sabaga ühes saba peal olevat mulda.
Merde sattudes keeb vesi nagu katlas, vaikib aga aega mööda. Näe, toodud mullast uus laid merde tekkinud. Saarlased hakkasid hiljemini seda laidu Kirjulaiuks nimetama, sest et vesi saba ja mulla vette sadamise ajal kirjus vahus laenetas.
Kotkas hakkab saba ja mulla sadamist nähes vaatama, miks mulda maha sajab. Korraga uus mats kotka pihta. Tõllu kivi jällegi märki sattunud. Teine kivi trehvab selga, kisub seljast tubli kandama mulda kaasa. Muld langeb maha, sünnitab jällegi laiu. Sellele laiule pani rahvas hiljemini Linnuste nimeks.
Kotkas ei märka veelgi Tõllu. Kuid juba virutab Tõll maalt Kotkale kolmanda kivi pihta. Kolmas kivi satub kotkale pähä. Pauk pähä teeb kotka hoopis uimaseks: ei märka enam midagi. Seni annab Tõll kotkale neljanda ja viienda paugu kividega. Kotka tiibad satuvad ripakili, tiibade koorm sajab vette. Kotkas katsub viimase jõuga veel edasi lennata. Tiibad ei kanna enam; rammu raugeb, mõistus kaob. Hirmsa kohinaga langeb kotkas kõige koormaga veevaimudele võõraks. Kotka matab ta koorm; koormast sünnib saar. Seda saart hakkasid saarlased esiti Tõllu Appiruttamise saareks hüüdma, pärast poole tegivad nad Appiruttamise saarest Abruku. Abruku saar oma laidudega näitab praegugi linnu kuju.
Tiibade mulla koormast tekkisid laiud, nimelt Kassolaid ja Vahassoolaid. Mulla mahasadamise ajal Kassolaius kuulis Tõll kotkast hüüdvat: "Kas saab ju?" Selle hüüu järele kutsusid saarlased laidu esmalt "Kas saab ju" laiuks, lühendasid aga hiljemini nime Kassolaiuks. Vahassoolaid jälle sai nime sest, et meri sel kohal mulla mahasadamise ajal kaua valges vahus laenetas. Esiti hüüdsid saarlased laidu Vahusooks, pärast muutsid nime Vahassooks.
Küll kohutas kotkas Kurelaiu küla, kuid enne kui hädaohtu välja võis valada, tappis Tõll koleda kolli. Kurelaiu küla pääsis hädaohust. Hulga kaupa tulid saarlased vaatama küla, mida kotkas tahtis kaotada. Koht meeldis vaatajatele. Küsis luba üks, küsis luba teine Kurelaiu külasse asuma jääda. Lahked Kurelaiu rahvas ei keelnud kedagi neile külaliseks tulemast, avasid uksed hea meelega igaleühele, võtsid tulijaid sõbralikult ulu alla. Ei kaotanud küla vajäts, kaotasid küla juurdetulijad, ilma et endised Kurelaiu elanikud ise oleksid aru saanud. Kurelaiu küla hävis, Kuresaare linnapea tekkis asemele.
Mitu korda nägi Tõll kaugelt, kudas Kurelaidu tornid kerkisid. Viimaks tahtmine vaadata, mis seal sünnib. Sammub uhkel sammul Kuresaare linnapea juurde, teine käsi teises taskus. Vaatab: võõrad mehed müüra ja torna ehitamas.
Tõllul tahtmine proovida, kas ehitajad ehituse taidet hästi tunnevad. Paneb õla vastu linnapead, katsab müüri ümber lükata. Tõllu surumisel taganeb õla kohal küll müür natuke eest, aga muu osa püsib paigal.
Tõllul aru varsti käes: müürsepad tunnevad tööd. Jätab linnapea seisma, sammub koju tagasi.
Kuresaare linnapeas tunnistavad kaks mõhku kohta, kus Tõll katsunud müüri ümber lükata. Hiljemini moondasid Kuresaare linnapea asunikud need mõhud akna aukudeks. Neid ilmaaegu tehtud akna auka võib praegu veel linnapeas näha.