Kõu ja Pikker vanatühja üles otsima. Varinal vurises vanker ülevel pilvede turjal tuletaadi noorema pojaga võidu edasi jookstes. Noorem poeg jooksis, jooksis, väsis viimati, aga ei väsinud vennaste vanker vuramast ega jäänud seisatama, kui ka toredad täkud ees ei tantsinud. Kõu ja Pikker tõusid kõige kõrgemale pilvede turjale, vahtisid sealt üle sagarate serva siia, sinna, vahtisid alla kohavasse kuusikusse ja laia laande, vahtisid alla valendavasse orgu ja väiksesse võsastikku, vahtisid alla arule ja niidule, kas ehk kusagil vanatühja tööl ehk puhkusel ei silma. Penikoorm algas sõitjatel, penikoorm lõppes sõitjatel, tuuletaat lippas küll siin ja seal, aga vanatühjast ei näha kõppu ega kõhku.
Sel puhul põletas just põud. Päike oli suvele tõotuse annud abiks olla, et suvi rahvale hästi kaua meele jääks. Katsus nüüd tõotust täita. Õõgas kõrgelt võlvit nii kolekuumalt, et maa peal otsegu saunalaval elati. Kes tohtis, töö jättis. Kes võis, tuppa vilusse põgenes.
Vanatühi seda nähes arvama: paras aeg vihelda. Sauna mul enesel ei ole, nüüd iga paik maa peal just nagu saunaks. Leili annab päikene ülevelt nii palju kui süda iganes ihaldab!
Mehike ometi mõtlema: üksi igav istuda, veel igavam üksi vihelda! Aga eks mul sulaseid küll ole? Tulgu mu sulased seltsilisiks vihtlema!
Kutsub sedamaid sulased kokku vihtlemise pidu pidama. Vihtlemise paigaks valib lageda koha laias laanes. On julge: ei näe seal nende vihtlemist nägus neiu ega väledajalgne karjane, ei mehine mees ega tudisev taat. Vihtlejad võivad oma ette hüpata, võivad lusti pidada nii palju kui süda soovib.
Nõidu tuleb luuavarte seljas ratsutades igast taevakaarest. Lagedale jõudes heidavad luuavarred hunikusse, riisuvad riided seljast, võtavad vihad kätte, kastavad lähedasse loiku, annavad teine teisele pihta nii mis laan laksub ja maa müdiseb. Linnud ehmatavad puude otsas; jänesed kohkuvad puude all, tõttavad tuhatnelja kaugemale. Nõiad naeravad, hõiskavad, kilkavad nähes, kudas metshaldjas vahib kõõril silmil puude vahelt ega julge lähemale tulla vaatama.
Vihtlejate vali vihtlemine, laane laksumine ja vanatühja sulaste naerulagin kostab üles taevavõlvini. Üleval kihutavad just Kõu ja Pikker tulises vankris vanatühja jälgi otsides. Imelikku mürinat ja laksumist kuuldes juhivad taevaalused sõitjad väleda vankri müdina poole, vaatama, mis see müdin tähendab. Vahivad ülevalt alla, kas midagi näha. Mets siin, laan seal. Aga vaata, korraga silmavad vennaksed laane keskel lageda, laane lagedal vihtlejate karja. Vanatühi karja keskel.
Vennaksed sedamaid vurinal väleda vankriga vihtlejate ligidale. Kõu kahmab peo tuliseid nooli täis, viskab silmapilk säuh ja säuh ühe noole teise järele kesk vihtlejate karja. Keda nool puutub, siniseks suitsuks muutub. Pikker paneb seni toredate torudega pilli suu peale alates vihtlejatele pidu rõõmuks parajat pillilugu.
Oh sa aeg, mis nüüd sünnib! Pikri pilli helist pauguvad paed ja laksuvad laaned, müdisevad mäed ja oigavad orud, vabiseb maa ja vahutab mässates meri. Põlvist nõrkevad nõiad, maha sajavad vanatühja sulased; vanatühi ise jääb vahtima, suu ammuli. Uuesti heidab Kõu nooli. Nool nõia pihta, nõid kadunud, sinist suitsu veel järel. Silmapilk vuhiseb uus nool, silmapilk põriseb veel vägevamalt pill, silmapilk muutub vihtleja siniseks suitsuks.