Kodu vanapagan Hansule ütlema: "Hans pojuke, olen sind küll teenistusesse võtnud, aga ei tea veel, kas sul jõudu mu suuri töösid ära teha. Kiitlesid enesel küll jõudu olevat, aga üles näidanud pole sa seda veel. Pead minuga vägipulka vedama. Siis näen, mis jõuad!"
"Hea küll, peremees!"
"Lähme, hakkame peale!"
Hans vasta: "Praegu ei või. Mul kõht kangesti tühi. Tarvis enne natukene süüa ja puhata. Siis võime vägipulka vedada!"
Vanapagan Hansuga nõus.
Hans arvab ette juba, et vanapaganal palju jõudu. Kardab kolliga jõudu katsuda. Mõtleb varsti viguri välja, kudas vanapaganat üle lüüa. Võtab tugeva raudkangi, seob kangi mõlemad otsad raudahelatega aida seina külge kinni. Siis läheb puhkama.
Õhtu jõuab kätte. Ilm pime.
Hans vanalepaganale ütlema: "Nüüd olen ennast kosutanud. Tule vägipulka vedama!"
Hans pöörab selja aida seina poole, paneb käed ahelate peale. Vanapagan ei märka sugugi, et ahelad kangi kinni hoiavad.
Hans vanalepaganale ütlema: "Hakka kangi keskelt kinni!"
Vanapagan hakkab keskelt kinni, tõmmab. Ei jõua Hansu enese järele tõmmata. Ahelad hoiavad kangi kinni.
Vanapagan tõmmab uuesti. Aida sein käriseb.
Hans hüüdma: "Pea kinni! Lõhud aida seina ära. Ma toetan jalaga vasta seina. Sein käriseb ju!"
Vanapagan vasta: "Olgu siis. Ei ma taha aita lõhkuda. Peame vägipulga vedamise pooleli jätma. Homme võtame teise jõukatsumise tüki ette. Natuke jõudu näikse sul ikka olevat."
Vanapagan läks tuppa. Ei märganud Hansu tembust midagi.