Korra tuli vana vares Läänest Hiiumaale. Leidis rannast nii suure kalasaagi, et süües enesele liiga kippus tegema. Läände tagasi lennates hüüdis vana vares: "Hiius õnnemaa! Hiius õnnemaa!" Eks juhtunud vana varese kuulutust pajuvasikas kuulma. Kriimsilm ju mõnda aega näljakäppa imenud. Püha Jüri kutsikal sedamaid otsus tehtud: tuleb Turja taat meie maale silda ehitama, jätan kõige suguvõsaga Läänemaa näljastele läänlastele, lähen ise Hiiumaale viljasalve otsa asuma!
Eks Turja taat tulnudki viimati, teinud silda Hiiusse. Võsavillem varsti kõige suguvõsaga Hiiumaale. Otsivad, otsivad viljasalve. Ei leia ühtigi. Häbi ometigi Hiiust kohe ära tulla. Jäävad Hiiumaale võõrusele.
Kevadel laseb Leiger karja laudast välja metsa. Ilma karjaseta kari alati käinud, ilma karjaseta käib nüüdki. Eks juhtu hundikari Leigri karja nägema ja arvama: Hiiumaa ometigi õnnemaa! Eks seisa siin siiski viljasalv! Metsahallid karkaps kuusikust välja, lehmadele kaela. Kaelustavad seni kuni kaelustavatel hing väljas. Teised metsakurnid Leigri lammastele kaela. Võtavad naha, söövad liha.
Talled tuhatnelja Leigrile lugu kuulutama. Leiger jookseb vaatama. Näeb: metsasikud peavad pidusid, Hiiumaa peremehe lehmad, lambad maiusroaks ees. Leigri viha sütib põlema. Siiamaale pidas ennast Tõll Hiiumaa peremeheks, nüüd tahavad pikadhännad Hiius peremehe põlve pidada! Leiger sasib kolmesülla pikkusest tammest kinni, kisub juurtega maast üles. Tammega sorusabade sekka. Keda hoop tabab, küüned taeva poole sirutab. Teised vaarikuisandad jalgadele tuld andma. Leiger näitama, et veel jooksta oskab. Tuhatnelja põgenejatele järele, ikka tammega pihta. Küll poevad põõsatagused paksemasse padrikusse peitu, aga ei aita, Leiger järele. Leiab iga vanahalli üles, võtab iga vanajulge naha. Päeva ajaga Leiger metsakutsikad viimse hingeni Hiiust teise ilma toimetanud.
Sest saadik ei julge üksluised enam jalga Hiiu pinnale tõsta. Kardavad, et hiidlased nende kasukad seljast enestele kahmavad.