Unetaadiga sobitas Tõll juba nooruse päivil südamelikku sõprust. Teine lubas teise eest alati seista ja teist toetada. Ei pidanud tähtsad tööd ja tarvilikud toimetused Tõllu takistavalt kinni, tõttas vägimees alati unetaadile külaliseks. Viibis unetaadi kaisus kas neli nädalit ühte hoogu. Nina kiitis unetaadi sõprust nii, et kiitusest maa värises, vesi virvendas, lehed liikusid, linnud kaugele eemale lendasid.
Tõll taples tigedalt, kui keegi teda unetaadiga sõprust pidamise ajal tuli tülitama. Ainult siis andis ta tülitamise hea meelega andeks, kui hädaoht kallist Saaremaad ähvardas, kui vaenuvanker väljaspoolt Saaremaa poole varises. Nähti hädaohtu tulemas, ei kardetud vägimehe viha, vaid mindi Tõllu juurde ja hüüti: "Tõll, Tõll! Tõuse üles! Vaenlased väljas!" Sedamaid tõukas vägimees muidu nii kalli Unetaadi enesest eemale, kargas püsti, sasis kivi ehk mõõga kätte, tormas nagu tuul edasi vaenlastele vasta. Ilmus aga keegi, välja arvatud Piret ja noor Tõll, vägimehe sõprust unetaadiga eksitama, Tõllu mingisugusele tegevusele kutsudes, siis häda eksitajale! Eksitaja sai seesuguse sõnasauna, et kõige eluaja selle peale mõtles.
Ei leidnud kogu Saaremaalt seesugust meest ega naist, kes Tõllu kombeid ei tunnud ega vägimehe eluviisisid teadnud. Lugu pidas neist kommetest noor ja vana ega hakanud ükski Tõllu tülitama unetaadil võõrsil viibimise ajal. Vanemad õpetasid lapsi ju maast madalast vägimeest austama ja lugu pidades ta kommete peale vaatama.
Aga noortel noor mälestus: vanemate käsud kerged ununema. Teisel korral noored jälle asja arutama: ega see midagi tähenda, kui ka teisiti teeme, kudas vanemad käskinud. Ei olnud paremad Saare poisikesed ega pahemad Sõrve tütarlapsed: meelest unus kõigil vanemate käsk, et Tõllu ei tohi tülitada.
Korra jäi Tõll Tõldemäel istudes tukkuma. Sedamaid unetaat Tõllule võõrsile. Eks juhtunud lapsedki Tõldemäele, juhtunud nägema, kudas vägimees unetaadiga sõprust peab. Lapsed arvama: Mis nägu Tõll teeks, kui Tõllu unetaadi kaisust ära kutsuksime?
Üks ütlema: "Eks te mäleta, ema ütles, isa keelis: Tõllu ei tohi tülitada! Tõll saab tigedaks!”
Teised vasta: "Pole viga! Saagu tigedaks! Jookseme eest! Nali näha, kudas vägimees vihas vehkleb!"
Kuri võitis headuse. Juba üks poiss vägimehe pea otsas hüüdmas: "Tõll, Tõll! Tõuse üles! Tõll, Tõll! Vaenlased väljas!"
Tõll karkrapsti maast üles. Hõerub silma, hõerub teist. Vaatab lõune poole, vaatab põhja poole, vahib hommikusse, vahib õhtusse: kus vaenlased? Ei vaenlaste märki ligidal ega kaugel. Küll aga karjaste kari ligidal künkal; vahivad Tõllu peale, kilkavad, naeravad. Nähes, et Tõll tigedalt neid vahib, annavad karjalapsed jalgele tuld, kadudes kadakate taha ja põõsaste varju.
Tõllu hing viha täis, et karjalapsed üleannetuses teda julenud narrida. Tõll põrutab jalga vasta maad, karjub lastele järele: "Narrijatele nuhtlust!" Tõllu jala põrutusest väriseb maa viie versta peal, virvendab meri kolme penikoorma peal.
Pea raputamisest tõusevad juuksed püsti nagu okkad siili seljas. Lähedal tukkuv tuuletaat pistab hirmu pärast plehku, käed laiale. Kihutab nagu pimedast peast edasi, märkamata, et Loona männik ees. Tagasi vaatamata murrab mändi hirmul maha kümnete kaupa. Küll peksavad männid tuuletaadile vasta silmi, kuid ei põgenejal aega paremat teed otsida. Männikust välja jõudes tormab ühte soodu edasi, pead vasta Mäepää talu nurka lüües. Mäepää katus jääb tuuletaadi käte vahele. Tuuletaat katusega edasi Lümada järveni. Seal alles märkab, et võõra katuse kaasa toonud. Viskab katuse karplärts! järve käest. Mäepää katus moondub järves laiuks. See laid praegu alles järves.
Tõllu viha nõudis, süda sundis: karista narrivaid lapsi! Aga mis karistad: lapsed juba üle viie välja ja kuue künka ammu peidus. Siiski ega lapsed üksi süüdlased ole, niisama süüdlased vanemad, kes lapsi paremini ei kasvata, arvab Tõll. Kust lapsed mujalt pärit võivad olla kui ligidalt Võdruka külast. Võdruka küla tarvis maa pealt hävitada! otsustab Tõll.
Tõll vaatab Tõldemäel ümber: kivi siin, kivi seal. Kivid küla hävitama! Vägimees kahmab kivi kätte, virutab Võdruka külale kaela. Kivi järele teise. Kohe kolmanda ja neljanda. Ikka samm ja kivi, samm ja kivi. Vägimees ei võta aega vaadata, kudas kivid märki satuvad. Viskab, et silm pungis ja suu viltu.
Viimaks arvama: "Küll külale."
Kivid niisuguse tolmupilve sünnitanud, et silm midagi ei näe. Tõll läheb oma teed edasi, ilma vaatamata, kas Võdruka hävitatud.
Võdruka vaatab vana viisi Tõldemäe poole. Ei kivi teda killustanud ega paas puutunud. Vihas vägimees nii vägevalt visanud, et iga kivi kõrgelt üle küla lendas ja mühisevasse laande maha sadas. Paasiku metsas mäletavad kivid ehk praegugi aega, mil vägimehe käest lennates tuules vingunud.
Võdruka küla jäi terveks. Isegi küla lapsed pääsid palja hirmuga vägimehe vihatuju eest. Lastel sellest hirmust küll: ei julenud enam iialgi Tõllu uinumise ajal tülitada.
Aga või ep Võdruka küla laste hirmutus kogu Saaremaa lapsed vagadeks talledeks muutis! Teisal lapsed niisama vallatud kui Võdrukal.
Korra juhtus Tõll Hirmuste mäele. Kena kevade oli kätte jõudnud, noor rohi kattis mäge. Päike paistis soojalt. Tõll istus noore rohu peale maha. Oli just lõunat söönud. Ei muud kui leiba luusse laskema. Laskis nädali, laskis teise, laskis tüki kolmandat. Aeg lastel igav, ei tohi Hirmuste mäel lusti lüüa ega lauluhäält tõsta: Tõll tõuseks. Lapsed ootavad veel nädali. Vägimees norskab nädaligi pärast nii, et mägi müdiseb, mets mühiseb, lained laksuvad, pilved välkusid sähvavad.
Viimaks lõppeb karjalaste kannatus. Poisikesed arvama: "Aeg vägimehel ammu tõusta. Äratame Tõllu üles!"
Tütarlapsed keelama: "Eks te mäleta, vanemad kõvasti keelanud: Tõllu ei tohi tülitada! Laske vägimees magada!"
Ei poisid hooli. Jooksevad Hirmuste mäele. Hüüavad: "Tõll, Tõll! Tõuse üles! Vaenlased väljas!"
Vaevalt poistel sõna suust, kui ju vägimees jalul. Vahib üle metsa ladva Sõrve poole ja Muhu poole, silmitseb suuremaa poole ja Rootsi poole, vahib maad, vahib merd, - ei vaenlast veel ega riisujat maal. Näeb ainult, kudas karjalapsed putku panevad, nii et varbad välguvad ja kannad kargavad.
Tõllul aru käes: lapsed kurjategijad teda jälle narrinud! Tarvis neile sajatust järele saata. Vägimees hüüdma: "Mulle te valetanud, selle eest valitsegu valevaim teie suguseltsis põlvest põlveni! Mind te narrinud - narrigu vale teid ja teie sugu niisama!"
Sest saadik tekib sealt kolgast alati palju tühje jutte laiale.
Tõll arvab, et sajatusest ehk vähä. Tarvis vallatuid lapsi veel kehalikult karistada. Tõll ei hakka kaunist kaske otsima ega raagusid murdma. Kuusk ligidal kutsumas: eks minagi või kurjategijaid karistada! Tõll kuusk kõige juurtega maast üles. Nüüd paras vits käes. Vägimees katsub narrijatele kolmesüllase kuusega selga sügada. Aga mis enam lastele teed: kes kodu ahju taga peidus, kes kadaka põõsas varjul! Ei näha enam ainustki! Tõll viskab ometi kuuse täie jõuga sinna poole, kuhu lapsed põgenenud. Kuusk ei tapa tüdrukuid ega puutu poissa, kuusk lendab kõrgelt üle laste pea, üle majade, metste Kuresaare ligidale Upa lahte. Sinna kuusk jäigi.
Kolmanda korra sõbrustas Tõll unetaadiga praeguse Rista kõrtsi ligidal. Seal ootavad karjalapsed Tõllu tööle tulemist, ootavad päeva, ootavad teise, ootavad nädaligi. Asjata. Karjalastel lull armas. Võidavad hirmu, äratavad Tõllu niisama kui teised karjased Hirmuste mäel. Tõll tõuseb, näeb narrimist. Lapsed padrikusse peitu. Tõllule ei satu muud peosse kui viiesüllaline kuusk. Kisub kuuse kõige juurtega kergelt nagu heinakõrre maast, saadab läbi õhu lapsi kinni püüdma. Kuusk rõõmus, et taevast saab näha; kerkib nii kõrgesse, et kuusik all nagu viljaväli ja majad nagu mättad näivad. Kui kuusk küllalt taevast vaadanud, sadas ta maha Kiidema lahte. Ei tabanud last, ei vigastanud vana, tabas ainult vett.