Mõni aeg peale Kalevi surma hakkasid lesele Lindale kosilased käima. Tuleb neid ligidalt ja kaugelt. Linda saadab kõik kosilased tühjalt minema. Vastab neile lühedalt: “Minu armastus ammu hauas!"
Viimaks ilmub Kalevi kaugelt sugulane Soome tuuslar kosja. Niisama vähä kui Linda teisi kosilasi vasta võtnud, võtab ta selle kosilase vasta. Tuuslar läheb paha meelega koju. Mõtleb kodu alati, kudas Lindat ometi enesele saada.
Mis nõuga korda ei läinud, tahab tuuslar jõuga korda saata. Ootab parajat aega. Korra lähevad Linda pojad kottu välja. Linda jääb üksi koju. Tuuslar varitseb varjult. Näeb: kodu tühi. Tuuslar arvama: nüüd paras aeg vägivallaga võtta.
Vargsi astub tuuslar maja poole, sammub kikivarvul uksele. Vaatab sisse. Linda lee ääres leemepaja juures. Tuuslar nagu tuul Linda kallale, sasib käest kinni, tõmmab uksest õue. Linda vasta, kudas suudab; palub, hüüab appi. Aga kõik kaugel, ükski ei kuule appihüüdmist. Linda ei jaksa kuigi kaua tugeva tuuslari vasta panna. Tuuslar viib Linda õue, hakkab mere poole minema.
Ühte lugu hüüab Linda kuuljaid, nägijaid appi. Ei kuule appihüüdu pojad, ei kuule külarahvas, kuulevad Kõu ja Pikker. Need sõidavad appi hüüdja poole. Näevad tuuslari tegu. Tuuslar Lindaga parajalt Tallinna ligidale Irumäele jõudnud. Pikker viskab kurjategijale nooli pihta. Nool trehvab enam Lindat kui tuuslari. Tuuslar minestab, Linda langeb ta sülest maha, suigub surma sülle. Moondub surma süles kiviks. Kivi hakkab rahvas hiljemini Iru ämmaks kutsuma. Uus aeg hävitas Iru ämma.
Tuuslar ärkab mõne aja pärast minestusest. Vaatab ümber, otsib Lindat. Ei Lindat kusagil. Ei julge kauemini otsida, ruttab mere randa, hüppab venesse, sõidab Soome tagasi.
Vahe ajal jõuab Kalevipoeg vendadega koju. Vaatab ümber; tuba tühi, ase külm. Otsib ema toas ja õues. Ei leia. Hüüab ja huikab valjusti väljas. Asjata. Läheb viimaks mere randa vaatama. Saab aru, et tuuslar ema ära röövinud.
Kalevipojal ei muud nõu kui tuuslari taga ajama. Ei veel venet ega lainel lootsikut. Kalevipoeg ei küsi ometi venet. Kargab vette, otsekohe edasi. Läbi laenete Soome poole.
Kesköö ajal näeb enese ees saare. Tõttab saarele natukeseks ajaks puhkepaika otsima. Randa jõudes heidab sammaldanud kivile väsimust puhkama.
Pärast hakkab saarerahvalt pärima, kas nad ei ole näinud tuuslari mööda purjetavat. Saare taat vastab, et mõnda nädalit enam tuuslari ei näinud. Saare neiu, kelle au Kalevipoeg haavanud, upub merde. Küll ruttab Kalevipoeg teda päästma, aga liig hilja. Kalevipoeg läheb seda nähes edasi Soome poole.
Saare elanikud hakkavad upunud neiu surnukeha otsima. Teevad pika varrega vaskreha, otsivad rehaga. Leiavad merest tamme, raudkübara ja kotkamuna, aga ei leia tüdrukut. Selle asemele kuulevad merelt trööstilaulu: “Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene! Merella on minul koda, laenete all salatare, kalakudus kambrikene, mereudus pesakene."
Trööstilaulu kuuldes jätavad vanemad otsimise järele. Lähevad leinates koju.
Seni jõuab Kalevipoeg õnnelikult Soome randa.
Istub Soome kaljule puhkama. Ei näe mingisugust jälge Lindast. Näeb ainult tuuslari vene, kalju äärde kinni seotud. Väsimus võtab võimust. Kalevipoeg heidab pikali. Unetütred ilmuvad, kuduvad sõba silmadele. Kalevipoeg langeb unetaadi kaissu. Uinub päeva, uinub tüki teistki, enne kui ärkab.
Tundmata teed sammub Kalevipoeg rannast kaugemale. Otsib igal pool tuuslari ja Linda jälgi. Päike kõrvetab kangesti. Üle mägede, läbi metste rändab vägimees. Ükski märk ei kuuluta otsitavat.
Otsija jõuab viimaks kõrgele mäele. Vaatab ümber. Ees kena org. Ses orus tuuslari talu. Sinna ruttab Kalevipoeg. Ligemale saades märkab, et talu hästi korras peetud. Murul maja ees laseb tuuslar leiba luusse.
Kalevipoja viha sütib põlema. Talu ligidal kasvab väike tammik. Kalevipoeg kisub tubli tamme kõige juurtega maast üles, karsib okse, kargab äkisti vemblaga tuuslari turjale. Maa väriseb, mets mühiseb Kalevipoja kallalekargamisest. Maavärisemisest ärkab tuuslar. Arvab esiteks, et Kõu kõmistab. Korraga näeb: Kalevipoeg tuleb, vemmal käes. Tuuslar ei pääse veel põgenema, kui ju vägimehe vemmal vuhiseb.
Hädas puistab tuuslar peotäie udusulgi õhku. Udusulgedest sünnib hulgakaupa abilisi tuuslari kaitsema. Ei ainult kaitsema, tungivad koguni Kalevipoja kallalegi. Kalevipoeg togib tubli tammega kallaletungijaid. Kes vopsu saab, teist ei taha. Surnuvirn täidab pea muru. Mehi langeb nagu pihu põrmu. Tuuslari nõiduse teel soetatud sõjavägi kaob varsti võitluse väljalt.
Tuuslaril häda käes. Mesikeelel mehike paluma: “Kallis Kalevipoeg! Anna andeks! Lepime ära! Unusta ülekohus. Eksinud olen, vargil käisin! Anna andeks!"
Tuuslar jutustab veel, kudas ta Linda röövinud. Jutustab, kudas välk teda ja Lindat maha löönud. Jutustab, et ärgates Lindat enam ei näinud.
Kalevipoeg kuulab ainult poole kõrvaga kurjategija kõnet. Tuuslar lõpetab, Kalevipoja vihatuli pääseb lõkkele. Kalevipoeg hüüdma: “Sina naiseröövel, kas arvad, et mind valega võid petta? Võta, röövel, vasta röövli palk!
Kalevipoeg virutab tamme täie hooga tuuslari pihta. Nagu kott langeb tuuslar maha, ei liiguta enam kätt ega jalga. Hing väljas.
Kalevipoeg ei pane surnut tuuslari kauemini tähele, vaid tõttab tuppa ema otsima. Otsib kõik urkad ja sopid läbi; ei ühtigi. Kuhu ligi ei pääse, sinna teeb vägivallaga teed; lõhub ja purustab, mis ette juhtub. Müdinat kuulevad inimesed, arvavad: sõda tuleb. Ei tule sõda, ainult Kalevipoeg avab tuuslari urkaid ja korkaid. Ei leia ometi, keda otsib.
Juba hakkab kahetsema, et tuuslari tapnud. Ei kahetse tapmist ennast, kahetseb seda, et tuuslari enne tapmist ei lasknud kõike üles tunnistada. Usub ikka veel, et Linda tuuslari juures peidus. Kümnele korrale otsib kõik urkad läbi, kuid Lindat ei leia.
Viimaks väsib õhtul. Heidab magama. Öösel näeb imelikku und. Hommikul ärgates seletab ise unenägu, et Linda tõesti surnud. Asjata teda enam otsida.
Ei nüüd muud kui koduteele.