Vähe paiku on maapinnal aegade jooksul nii suuri muutusi näha saanud kui see maatükk, mille peal Tartu ja tema ümberkaudsed kohad seisavad. Kahesaja aastane rahu on ilma luuleta igapäevase elu ja oma kiidetud “vaikuse" linna ja nurmede üle välja laotanud. Tööd lähevad kurva ühesugust, igapäevast teed edasi; laisalt saadab Emajõgi laineid Peipsijärve poole, ja ta ehteta kaldad ei vaimusta rändajat.
Võõras raputab pead ega usu, kui talle kõneldakse, et enne seda rahuaega meie linn tore kindlus olnud, mis sagedasti vaenlaste kallaletungimise vasta pannud, sagedasti ka ära võidetud, et sõja häda ja viletsus, rahu ja uhkus ja toredus tihti teineteise asemele astunud, - et au ja võimuse ajal majade read kaugele üle praeguse linna rajade ulatanud ja rahva arv praegusest rahva arvust palju suurem olnud, et arvukad omad ja võõrad sõjaväed müüride vahel ja põldude peal sammunud ja nägusad sõja- ja kaubalaevad Emajõge mööda sõitnud. Kahklejale näitame ajaloo tõsiseid tunnistusi, ja tahaks ta veel kahevahel olla, siis viime teda endise varjukehade riismete juure, et ta aastasadade vanuseid väljakaevatud sõjariistu ja surnuluid näeks, mida iga labidas mullast välja toob.
Aga usklikumgi kuulaja kuulaks imestledes meie juttu, kui temale kõneleksime, kudas enne sõdade ja hädade aega siin süüta sugu ütlemata õnnes elas, kudas Emajõe kaldad toredusest ja uhkusest särasid, kudas siin inimeste nägus algasupaik olnud ja Vanemuine ilusaid tammikuid ja nurmi lõbusa lauluga ja võrdlemata kandlehäältega tihti teretanud. Selle au ja toreduse tunnistuseks on meil üksnes väga vanu rahva ennemuistseid jutte ja laule. Siiski ei või me seda tunnistuse abi hoopis kõrvale heita, sest kuhu ajalugu oma selgesti kirjutatud tähtedega ei ulata, astub laul ja muinasjutt tema asemele.
Kas on siis vana Vanemuine need nurmed igavesti maha jätnud? Tema oli Vanaisa esimene poeg, vana, hallide juukstega ja valge habemega. Tarkus tegi teda iseäranis tähtsaks. Ses tarkuses valis ta kandlemängu ja laulu oma armsamaks tööks. Imelik oli kannel ja südant sulatav laul. Kes oleks küll Vanemuise vasta saanud? Kõiksugu hääled oli ta oma kandle keelte sisse pannud: nii kõuekse kaugele kostva mürina kui lõokese rõõmsa lõõritamise, mere kohina ja tuule vingumise, tui kudrutamise ja hundi hulgumise, haavatud vaenlase soigumise, kui ka maheda laulu. Ja pani ta sõrmed keeltele ja tõstis lauluhäält, siis unustas õde valu venna surma pärast ja joa jäi kukkudes seisma.
Kui aga hakkas algamaie,
Algamaie, laulamaie,
Unustas õde hellake
Kauni venna surma vaeva,
Joa jäi kukkudes kuulamaie.
Kui inimeste sugu oli loodud, ütles Vanataat oma lastele: “Segage endid maa tütardega, et tugev inimeste sugu kasvaks." Pika mõtlemise peale läks vana Vanemuine kosja. Kaunilt pani ta kandle keeli kõlisema ja laulis südant sulatavat laulu ühe toreda maja ees.
Kolm nägusat neidu astusid välja ja rõõmustasid mängu ja laulu üle. Raske oli vanal mehel valida. Kõige vanem paneb kõige vähem tähele, mõtles ta, et minul hallid juuksed ja valge habe. Ta laulis talle oma kõige ilusamad laulud ette ja neiu nuttis ja naeris rõõmu pärast. Kui Vanemuine ometi armastusest hakkas kõnelema, pööris neiu talle kõrgi meelega selga.
Teisega katsus ta õnne. Sel oli mäng ja laul meele pärast, aga kui vanake temaga üle muru tantsis ja kätt pigistas, ütles neiu noomides: “Sinu kannel kõlab ilusalt ja sinu laulud on kaunid, aga sinu vanad jalad ei kõlba enam tantsimiseks ega hall habe enam suuandmiseks."
Vanakesel jäi üksnes veel kolmas üle. See oli kõigest kõige õrnemate tundmistega. Vanemuine laulis temale kõige ilusamaid armastuse rõõmu ja armastuse õnne laule. Kui ta aga neiu pisaratest märgadesse silmadesse vaatas, kargas neiu kärmesti püsti ja ütles: “Vanake, ära riku mitte nooruse rõõmu, minul on juba oma kallike, noor ja sile. Ära riku meie armastust!"
Norus peaga läks Vanemuine sealt ära ja hoidis ennast kurval meelel üksikus metsas varjul. Tema rõõmulik vend Lämmeküne otsis ta siin üles, aga kõik selle muidu vägisi naerma panevad naljatused ei suutnud kurva meelt kaotada ega vanakest tema nonnitamisest äratada. - Vanake nuttis räägu munasuuruseid pisaraid, ja kannel rippus vaikselt ta nõrkenud kätel. Viimaks mitme päeva pärast tõusis ta üles ja kuulutas Endla järve kallastele kõige kurblikumates lauludes oma kurvastust. “Oh tülitav vanadus," laulis ta; “nooruse kasu vastu ei aita tarkus midagi!"
Siin lauldes rännates leiab ta rohu seest praegu sündinud lapsukese, kes meelitades käed temale vasta välja sirutab. Ligidal ja kaugel otsib ja hüüab ta ema, aga kui ta kedagi ei leia, võtab ta kauni tüdruku käte peale, astub Vanaisa ette ja palub: “Oh isa, kingi see laps minule!" Vanaisa võttis ta palvet kuulda, vaatas armuga väikese peale, ja sest saadik särasid lapsukese silmad nagu tähed ja ta juuksed läikisid nagu selge kuld. Laps kasvas nägusaks neiuks. Vanemuine õpetas temale magusa kõnekunsti ja Ilmarine kinkis temale hõbetraadist kunstlikult valmistatud imelise liiniku, mille läbi vaadates Juta jutud elusaks nähti minevat, otsekui sünniks tõesti, mis ta kõneles. Juta elab veel praegu Endla järve ääres. Kes ei oleks teda küll siin näinud ega kuulnud, kui ta tulevaid ja minevaid rändavate lindude parvi vaatab ja igaleühele oma koha kätte juhatab, ehk kui ta järve kaldal kõndides kallima surma taga nutab!