Esiti tegi Hans vanapaganaga ainult süüta nalja. Aega mööda sattus vanapaganaga tülisse, hakkas vanapaganat kiusama. Hansu meel, mõte käis selle peale vanalepaganale kurja teha. Hansu süü läbi jäi vanapagan hulgast majadest ilma, jäi loomadest ilma, Hansu süü läbi said kõik vanapagana perekonna liikmedki surma.
Vanapagan märkas, et Hans temagi surma soovib. Tahtis Hansust lahti saada. Aga mis iganes tegi, lahti ei saanud. Hans toetas ennast seitsmeaastase lepingu peale.
Kartes, et Hans elu kallale kipub, võttis vanapagan viimaks nõuks põgeneda, maja kõige täiega Hansule jättes.
Vanapagan õmbles hobuse nahkadest suure koti. Kotti ajas ülejäänud kulla ja muud paremad asjad. Selle kotiga tahtis vanapagan maailma minna enesele uut kodu otsima.
Eks Hans kelm saanud vanapagana nõust aru. Ootab kuni vanapagan varanduse kotti paneb. Siis ronib Hans kotti asjade sekka varjule vanapagana nägemata. Loodab kotis vanapaganat nii hirmutada, et vanapagan koti maha jätab ja põgeneb. Niisugusel puhul muidugi kõik varandus Hansu päralt.
Vanapagan tuleb, seob koti suu kinni. Ei aima, et Hans kotis. Tõmmab koti selga, hakkab võõrale maale minema. Rõõmus, et nüüd Hansust lahti saab.
Vanapagan läheb natuke maad edasi.
Hans arvama: aeg käes vanapaganat piinata. Võtab taskust noa, torkab vanapaganat selga.
Vanapagan karjatab, pistab jooksu. Natukese aja pärast hakkab jälle sammu käima.
Hans mõtlema: tarvis paremini piinata. Torkab uuesti vanapaganat selja, aga palju tugevamini, hüüdes: "Ei sa minu käest pääse! Surmani tahan sind piinata!"
Vanapagan kohkub, karjatab. Käed lähevad koti küljest lahti, kott kukub seljast maha. Ei kuku maha, vaid jõkke. Vanapagan juhtub Hansu torkamise silmapilgul just purdel ülejõe minema. Kott kukub seda viisi otsekohe jõkke.
Kott kulda ja muid raskeid asju täis. Kott vajus kohe jõe põhja. Sinna ta jäi. Sinna Hanski uppus. Sai vanapagana kulla ja muu varanduse küll enesele, aga varandus päris ta hinge. Hans oli vanapaganat küll piinanud, nüüd sai ta palga!
Vanapagan pistab koti seljast kukumise järele plagama. Oleks peaaegu isegi jõkke kukunud. Jookseb mõnda versta ühe joonega, enne kui julgeb tagasi vaadata. Ei vaenlast enam kusagil.
Nüüd alles jääb vanapagan seisma ja puhkama.
Alles teisel päeval võtab vanapagan nõuks kadunud kullakotti otsima minna. Pika ridvaga purdel otsides leiab vanapagan varsti kullakoti üles. Kargab ise jõkke, tõstab kullakoti jõest välja. Tõmmab koti uuesti selga, astub edasi. Nüüd ei hirmuta upunud Hans kotis enam vanapaganat.
Vanapagan jõuab ühe mäe äärde. Siin tahab enesele varakambrit kaevada. Hakkab tööle. Teeb nii suure kambri, et isegi sees võib viibida.
Tahab kulda kotist välja võtta. Avab koti suu. Aga oh sa aeg: Hans kotis ees! Vanapagan ei saanud aega vaadatagi, et Hans surnud. Pistab plagama. Võtku upunud Hans kulla, kui vanapagan aga ise hingega pääseb.
Vanapagan hulgub sest saadik mööda maailma ümber. Ei mehikesel enam kusagil kohta ega varandust. Kaebab korra tuttavale oma häda. Tuttav lubab vaatama minna, mis Hans vanapagana varandusega teeb.
Tuttav läheb. Tuleb pea sõnumiga tagasi: Hans surnud! Kutsub vanapagana vaatama. Ei vanapagan julge. Arvab, et see jälle mõni Hansu vigur. Kes teab, ehk tahab Hans seda viisi hõlpsamini vanapagana tappa.
Vanapagana tuttav läheb, toob vanapagana varanduse mäekoopast ära. Nüüd alles hakkab vanapagan pooltehti uskuma. Hansu surnukeha ei julenud ta ometi vaatama minna. Kardab sestki enesele õnnetust.
Vanapagan võttis varanduse koti selga, sammus endisesse koju tagasi. Seal elas veel mõnda aega metsas üksikut elu. Ei olnud mehikesel enam naist ega last. Hansu nime kuuldes oli tal alati, nagu oleks keegi talle külma vett kaela kallanud.