Hans ja vanapagan korra jälle kahekesi einel. Hans kiitlema, et tema võib terve härja ära süüa.
"Ei iialgi!'' sõnub vanapagan vahele.
"Söön!"
"Mine metsa oma jutuga."
Hans tõuseb püsti, läheb uksest välja. Võtab aidast keedetud härja reie ja poole leiba. Sammub metsa. Metsas heidab heinaküüni magama. Üles ärgates sööb leiba, liha ja heidab jälle magama. Magab seni kuni himu täis.
Vanapagan Hansu otsima. Hansu ei kusagil. Läheb teisel päeval metsa Hansu otsima. Leiab Hansu metsast.
Vanapagan küsima: "Mis sa siin teed?"
"Täidan peremehe käsku!"
"Kudas nii?''
"Käskis ju peremees eile lõune ajal mind minu jutuga metsa minna. Metsas nüüd olen!"
Vanapagan puhkeb naerma.
"Hans, Hans, sinuga ei mõista keegi rääkida!"
Hakkavad koju minema.
"Kas su kõht nüüd tühi ei ole?" küsib vanapagan.
"Pole viga ühtigi. Harjutasin ennast härja söömises!"
"Ära räägi, Hans! Mina mees ei jõua korraga tervet härga ära süüa ja sina väike mehike tahad ära süüa!"
"Pole ma ju korraga lubanudki süüa. Aega mööda söön härja ära, usu, peremees, ehk mitte!"
Vanapagan sülitab.
"Saagu sinu mõttest see või teine aru! Ma mõtlesin ikka, et korraga tahad härja ära süüa!"