Hans ja vanapagan söövad lõunat.
Vanapagan ütlema: "Hans-pojuke, nüüd tarvis piipusid põletada!"
"Muidugi, peremees!"
Vanapagan läheb leiba luusse laskma.
Seni võtab Hans vanapagana piibud, viskab koldesse. Laseb tüki aega põleda. Võtab siis jälle tulest välja. Piibud nii ära põlenud, et enam kuhugi ei kõlba.
Üles äragates tahab vanapagan piipu suitsetada. Ei piipu kusagil. Otsib teisi. Kõik piibud kadunud.
Vanapagan näeb Hansu. Kohe küsima: "Hans-poeg, kas ei ole mu piipusid näinud?"
"Olen küll, peremees!"
"Kus nad on?"
"Kolde juures!"
Vanapagan läheb Hansuga seltsis kolde juurde piipusid otsima. Vaatab: piibud seal, aga põlenud.
"Kes mu piibud süteks teinud?"
"Eks mina!"
"Miks nii?"
"Käskis ju peremees piipusid põletada. Tahtsin esmalt piipusid päris põletada, aga mul tuli meelde, et peremees ei käskinud ära põletada, vaid käskis ainult põletada. Põletasin neid siis tüki aega koldes tuha sees!"
Vanapagan ei tea Hansule selle seletuse peale midagi vastata.