Korra läheb vanapagan Hansuga seltsis heinamaale. Minnes vanapagan ütlema: "Hans, pane uks hoolega kinni, et keegi sisse ei saa!"
"Hea küll, peremees!"
Vanapagan läheb eel. Hans võtab peo täie suuri naelu ja haamri. Naelutab ukse nii kinni, et keegi enam sisse ei pääse.
Siis alles kõmbib vanalepaganale järele.
Õhtul tulevad mõlemad seltsis koju.
Vanapagan hakkab ust avama. Kisub ja kisub, ei saa lahti. Kangutab ja põrutab, aga kõik ilmaaegu.
Vanapagan hüüdma: "Hans-kelm, mis oled teinud? Oled ukse päris kinni naelutanud!"
Hans vasta: "Õige! Naelutasin kinni. Ütlesid ju ise: pane uks nii kinni, et ükski sisse ei saa. Nii tegingi!"
Vanapagan vait. Ei või midagi ütelda. Peab sepa kutsuma, et sepp ukse lahti teeks.
Teise korra kottu ära minnes tahab vanapagan targem olla.
Ütleb Hansule: "Hans, sa jääd täna koju. Vaata hoolega aida uste järele. Vargaid palju liikumas!"
"Hea küll, peremees!"
Vanapagan läheb oma teed, Hans võtab aida uksed eest, toob tuppa.
Mõne aja pärast tuleb vanapagan tagasi. Vaatab: aidal pole uksi sugugi enam ees.
Vanapagan Hansuga riidlema: "Mis lugu see on! Käskisin sind aida uksi hoolega hoida ja nüüd pole aidal uksi sugugi ees.
Hans vasta: "Nii on, peremees. Sa rääkisid varastest ja käskisid aida uksi hoolega hoida. Olen käsku hoolsalt täitnud. Arvasin, et paremini aida uksi ei või hoida, kui et nad enese juurde tuppa toon ja neid toas valvan. Vaata, uksed alles!"
Vanapagan ei tea Hansule midagi enam ütelda.