Vanataat oli maailma loonud ja selle üle sinise taevatelgi välja laotanud hiilgavate tähtedega ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja siginesid taimed, ja elajad tundsid rõõmu elust. Aga elajad ei kuulnud Vanaisa käsku; nad hakkasid teineteist vihkama ja taga kiusama. Korra kogus Vanaisa nad kõik kokku ja ütles neile nõnda: “Mina olen teid loonud, et igamees elust rõõmu tunneks ja te hakate teineteist vihkama ja ära murdma. Ma näen, et tarvis on teile kuningat muretseda, kes teid valitseks ja taltsitaks. Ta vastuvõtmiseks peate jõe kaevama, et ta selle kallastel ennast rõõmustaks. Jõgi kaevage aga ilusasti sügavaks ja laiaks, et väikesed loomad kõik tema sees aset leiavad. Emajõgi olgu nimi. Aga ärge visake mulda laiale, vaid pange hunikusse kokku. Mina lasen ta peal ilusa metsa kasvada. Seal peab teie kuningas elama. Ka luhte ja orge jätke selle vahele, et tal seal tuule, paha ilma ja päikese vastu varju oleks. Näen teid siin hulga koos; igaüks tunneb oma jõudu; ruttu tööle!"
Vanataat lahkus koosolejate juurest. Kõik läksid sedamaid tööle. Jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta saba vedas loha, nii näidates, kuhu Emajõgi pidi saama. Mutt kündis esimese vao, määr tegi tööd sügavas, hunt kaapis, karu kandis, pääsuke ja teised linnud olid kõik tegevad.
Kui jõgi valmis kaevatud, tuli Vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Kiitis iga töölist. “Mutt ja karu, te olete, nagu näha, kõige usinamini tööd teinud, sest et te üle ja üle sopased olete. Hea küll, jäägu need sopased riided teile mälestuseks auriieteks; sina, hunt, oled ninaga ja jalgadega tublisti tööd teinud, sinule jäägu ka must nina ja jalad. Aga kus vähk? Muidu ta ikka agar mees ja tal palju käsi; kas ta on maganud?"
Vähk oli praegu mudast välja roomanud ja pani pahaks, et Vanaisa teda ei näinud; paha meelega hüüdis ta: “Vanamees, kus su silmad, et sa mind ei näinud? Nad sul vist taga küljes."
“Sina ninatark," oli vastus, “sinu omad silmad olgu sest ajast taga küljes."
Kui Vanaisa selle nuhtlusega valmis oli, näeb ta ühe hilpharaka, kes oksa peale lendab, oma ilusat ülikonda päikese käes läigitab ja mureta laulu vilistab.
“Hilpharakas vihmakass," hüüab ta, “kas sul midagi muud ei ole teha kui ennast ehitada?"
“Vanamees," vastas see, “töö on sopane; mina ei taha oma kullakarva kollast kuube ära rikkuda ega oma hõbekarva püksa mustaks teha. Mis sina ise selle kohta ütleksid?"
- “Riidenarr!" hüüab vanake murelikult. “Sest saadik olgu sinul mustad püksid, ja sa ei pea karistuseks jänu iialgi jõest kustutama, vaid pead siis rõõmust laulu üksi vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja lähedale tulevat kõuekest kardavad."
Jõgi sai valmis. Vanataat valas kuldkausi seest vee sisse, tegi ta hinge õhuga elavaks ja määras, kuhu poole vesi peab jooksma.
See oli Emajõe sündimine, ja seda juhtus tema kaevamisel.