Pea pärast vana Kalevi surma sündis Lindale veel üks poeg, sündis lesele leina lepituseks, pisarate pühkijaks, kurvastuse kergitajaks. Ju varakult avaldas vana Kalevi noorem poeg suurt jõudu. Esiotsa karjus lapsuke kangesti. Ema läks targalt karjumise vasta abi otsima. Tark kaotaski varsti lapse karjumise.
Nüüd hakkas lapsuke vägevust avaldama. Kiskus puruks mähkme linad, lõhkus katki kätki lauad, pääsis kätkist põrandale käpakile käima. Roomas kuu, roomas kaks, kolmandamal tõusis ju jalgele, kõndis omil jalul.
Kolm aastat imetas lesk poega rinnal, enne kui võõrutas. Kolm aastat emapiima imedes kasvis poisike kangeks ja tugevaks. Ei imetanud ema enam poega rinnal, katsus poisike igapäev jõudu kasvatada. Hakkas murul kurni viskama. Võttis kaika kätte, viskas kaikaga kurnidele pihta. Kurnid lendasid üle vainu ja kopli, lendasid kaugele mägedele ja metstesse, lendasid isegi mere laenetesse. Kurnid ei olnudki liig suured ega päris väiksed: parajad raudkivid, paarile mehele tõsta. Neitsikivide nime all näidatakse neid Kalevipoja kurnikiva veel mitmes kohas. Teisal jälle hüütakse neid kurnikiva räpsukivideks.
Tihti läks poisikene mere äärde lutsu viskama. Paemurrust leidis parajaid lutsukiva: jalalaiuseid, kolmejala pikkuseid, paari tolli paksuseid. Neid lutsukiva heitis poisike enam kui versta kaugusele merele. Seni kui kivi merel lutsu lõi, kasvatas viskaja kaldal karutamme.
Õues mängides valmistas poisike saksa saanisid. Kiskus noori kuuski ja sirgeid kaski juurtega üles. Neist tegi kaunid kassimärsikesi.
Aega mööda kasvis poisike vendade suuruseks ja vääriliseks. Kui ka vennad tugevad olid, käis noorema venna jõud neist kaugelt üle, käis muide inimeste jõust üle. Suurusest pole rääkidagi. Kalevipoeg oli meheks saades nii pikk, et inimeste majadesse enam ei mahtunud. Ainult siis võis elumajasid seest näha, kui kõhuli maha heitis ja pikali olles uksest sisse vaatas. Üle metste kõndis ta nagu karjapoisid kaksiti üle kadaka põõsaste kõnnivad. Ainult Turja mets andis talle tuulevarju ja Viru mets istumise korral vihmavarju.
Heinakuhjad olid talle mõnusad istekohad, mitme sülla kõrgused kivid parajad pingid. Kauemat aega kividel istudes vajutas ta kividele istumisekoha sisse. Neid istumisekohti võib praegu veel kividel näha.
Kalevipoeg käis, maa põrus. Magamise ajal kostis mets norskamisest vastu. Tavalisesti magas vägimees lausa maa peal liivaküngaste otsas. Niisuguseid magamise kohti kutsutakse praegu veel Kalevipoja sängideks.