Vanapagan ütleb ühel päeval Hansule: "Hans, meie kapsa peenrad kaovad umbrohu sisse. Tarvis peenraid hoolega puhastada.''
"Hea küll, peremees!"
Hans tööle peenraid puhastama.
Hans iseeneses seletama: "Peremees käskis peenraid hoolega puhastada. Eks ma puhasta nii, et midagi, järele ei jää. Sülitagu pärast küll, mis see minusse puutub. Miks ütles: puhasta peenrad hoolega ära".
Hans katkub kapsad, katkub rohu.
Ainult must muld jääb järele.
Siis läheb Hans naerdes vanapagana juurde. Ütleb ise: "Peremees, tule vaatama, kui puhtad peenrad!"
Vanapagan vaatama. Kohkub. Hüüab ise: "Siin pole ju midagi muud kui must muld. Hans, sa oled kapsad üles katkunud!"
Hans vastu: "Muidugi, muidugi! Ütlesid ju ise: puhasta peenrad hoolega ära. Täitsin su käsku. Muud midagi".
Ei aita muud kui vanapagan olgu vait.
Õigus jälle Hansu.