"Hans-poeg, meie heinad otsa saamas! Tarvis varsti metsast minna heinu tooma!" ütleb vanapagan.
"Hea küll, peremees!"
"Enne tarvis vaadata, kas kõik asjad korras. Too hang tuppa. Mul nagu meeles, et sel korra midagi viga juhtunud".
"Hea küll, peremees!"
Vanapagan läheb tahatuppa puhkama.
Hans võtab suure labida kätte, sammub õue lumehange juurde. Hakkab labidaga hangest lund tuppa loopima. Loobib toa lund täis. Vesi jookseb Hansul mööda otsa maha, aga Hans sellest ei hooli, vaid kaevab hange edasi.
Ukseesised täidab Hans toas nii kõrgelt lund läis, et lumi ülemise ukse ääreni ulatab.
Siis alles jätab Hans töö seisma.
Viimaks ärkab vanapagan.
Tahab tuppa minna. Avab ukse. Lumi veereb suurest toast tahatuppa. Ei vanapagan pääse edasi. Tuba lund täis.
Vanapagan peab takkauksest välja minema. Õues saab Hansuga kokku.
"Mis lugu see on? Kes toa lund täis ajanud?" küsib vanapagan.
"Eks mina."
"Mispärast?"
"Eks peremees ise käskinud. Ütlesid ju, et hang tarvis tuppa tuua. Tõin ta tuppa. Küll oli tööd, aga mis parata. Peremehe käsku peab täitma!"
"Hans, Hans, küll oled sa loll! Käskisin sind ometi heinahangu tuppa tuua! Ja sina tood lumehange!"
"Kust ma su mõtteid võisin teada!" ütleb Hans õhates. "Minu suur vaev ilmaaegu!"