Mõnda aega uidab vägimees Peipsi ääres. Viimaks jõuab Kääpa jõe äärde.
Ilma paha mõtlemata astub Kääpa jõkke. Siin puhkab ta sajatatud mõõk. Sajatus läheb sedamaid täide:
Kui aga juhtub käidanessa
Jala kanda pistma jõkke,
Kes sind enne ise kannud:
Siisap mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!
Silmapilguga lõikab mõõk Kalevipoja jalad mõlemad alt. Sajatades oli vägimees mõõka käskinud endise kandja jalgu alt lõigata. See sünnib nüüd. Vägimees soovis, et mõõk mõõgavarga jalad lõikaks, aga et ta liig umbkaudu kandjast rääkis, ise just endine mõõga kandja olles, lõikab mõõk ta omad jalad alt.
Käpakil roomab Kalevipoeg kaldale. Langeb sinna maha. Küll katsub haavu kinni siduda, küll rohtusid peale panna, aga asjata kõik. Kas võib keegi käega allika kinni panna ehk tuult teise külge pöörda? Vakamaa osa laenetab vägimehe verest.
Valus vägimees pilliroogu suhu - närima. Sellest närimisest endised siledad pilliroo lehed karedad. Pilliroo kahisemine tuletab veel meie päivil Kalevipoja valu meelde.
Vanataat arvama, kuhu Kalevipoega panna. Kõige parem jaluta vägimeest põrgu vahiks määrata.
Hobune saadetakse Kalevipojale järele. Kalevipoeg näeb mehise valge hobuse, rõõmustab, kargab selga. Hobune tuhatnelja põrgu poole jooksma.
Varsti vägimees põrgu väravas.
Äkisti kuuleb sõitja häält: "Raksa kaljut rusikaga!"
Kalevipoeg näeb enese ees põrgu väravas koleda kalju. Virutab käega tubli hoobi kalju pihta. Kalju lõhkeb vägimehe käe all. Käsi jääb kalju vahele kinni. Ei saa enam milgil kombel lahti. Kalevipoeg valvab seal praegugi väravas, et põrgulised põrgust välja ei pääseks.
Põrgulised püüavad kõigest väest vanatühja ahelatest lahti päästa. Kahel otsal põlenud piiruga katsuvad ahelaid abrasteks teha. Jõulu eel jõuavad põrgulised nii kaugele, et ahela lülid ju juuksejämedusiks kuluvad. Näib, nagu pääseks vanatühi pea ahelatest lahti. Kui aga Vanataadi õuest koidukukk jõulu tulekut kuulutab, moonduvad ahelad äkisti jälle niisama jämedateks kui enne. Vanatühi jääb vangi nagu ta tänini vangis olnud.
Niisama kui vanatühi, tahaks Kalevipoeg oma jõu peale lootes põrguväravast ennast vangist vabastada. Kisub vahel kõigest jõust kätt kalju küllest lahti. Kiskumise ajal müdiseb maa, kõiguvad künkad, vahutavad veed. Aga tehku, mis tehku, lahti ei pääse ometigi: Mana käsi hoiab meest.
Rahvas kuulutab sellegi poolest Kalevipojale lahtipääsmist vangipõlvest:
Aga ükskord algab aega,
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa läevad lõkendama,
Lausa tuleleeki lõikab
Kätte kaljukammitsasta.
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.
Viru rahva teadete järele ei pea Kalevipoeg põrgu väravas vahti, vaid uinub Mana majas Kuremäel. Korra magas vägimees pärast pikka rändamist Kuremäel. Magamise ajal tulid vaenlased, raiusid ta jalad põlvist saadik otsast. Põlve otste peal komberdas Kalevipoeg Kivinõmme. Vere kaotuse tagajärjel suri ta sinna. Seal ta haud ja hauas suur varandus, kolm tündrit kulda.