Kalevipoja viimsel eluajal hakkas raudseid mehi üle mere meie maale tulema. Esiotsa ilmus neid vähä. Väiksed hulgad võitis Kalevipoeg kergelt ära. Aega mööda tuli raudseid mehi ikka rohkem. Maa ja mere poolt tungisid nad korraga meie maa kallale. Naised nutsid, lapsed karjusid, vanad värisesid hirmu ja kartuse pärast. Norus seisid isegi noored mehed. Kõik tundsid: nende raudsete meeste vasta ei ulata meie jõud. Ruttu saadeti käskjalad Kalevipoja juurde abi paluma.
Kalevipoeg sai asu: ajad hädaohtlikud. Saatis igale poole käsud: mehed valmistagu sõja vasta. Kottu minnes vaenlaste vasta arvas Kalevipoeg kõige paremaks oma suurt varandust aegsasti vaenlaste eest varjule viia. Ei olnud Kalevipoeg kodu keelamas, võisid vaenlased hõlpsasti kulla riisuda.
Alevipojaga ja Sulevipojaga seltsis kaevab Kalevipoeg kullale sügava peidupaiga, matab öösel kulla muru põue maha. Maha mattes lisab kullale nõidumise juurde: Jaaniöösel ainult võib kulda maa seest kätte saada, kui kullale kolm musta ohverdatakse: must kass, must kukk ja mutt. Peale selle teeb Kalevipoeg kulla väljavõtmisele veel ühe tingimise: väljakaevaja peab täiesti puhtast emast olema sündinud.
Paraku see õnnelaps veel sündimata, kes mullapõuest Kalevipoja kulla oleks välja toonud.
Hommiku vara, kulla mahamatmise järele, puhub Kalevipoeg sõjasarve. Puhub nii valjult, et rahvas kuuleb Viru rannas, Harju harudel, Lääne luhtadel, Pärnu pärnade vahel, Sakala saludes, taga Tartu. Kutsub sõjamehi kokku Taara tammikusse.
Kes kuulis, tuli. Sulevipoeg jõudis suure seltsimeeste salgaga, Olevipoeg omadega; tuli 500 Virumaalt, 600 Kuresaarest, 700 Soomest. Kaks päeva puhati tee väsimust, kolmandal mindi teele.
Ju järgmisel päeval algab vägev võitlemine kaugelt laevadega tulnud raudsete meeste vasta. Poole päeva puistab Kalevipoeg väsimata võimusega vaenlaste ridasid. Vaenlaste hoopide kätte langeb Kalevipoja hobune. Vaenukirves puutub puusast Sulevipoega. Verd voolab ojana haavadest. Küll tuuakse tark verd kinni panema, küll loeb tark vägevaid veresõnu, aga ei mingi asi taha aidata: haav liig suur ja sügav. Sadade kaupa langeb nõrgemaid Kalevipoja mehi surmale saagiks.
Veel enam niidab vägimehe mõõk vaenlasi. Nagu heinakaared niitu, nii katavad surnukehad nurme. Veri läigib loikudes lagedal. Vaenlased ei jõua enam vasta panna, vaid peavad taganema.
Paar päeva pärast võitu maeti surnuid, seoti haavu, puhati. Kolmandamal päeval sammus Kalevipoeg uuesti sõjaväega teele. Jõudis Võhandu jõele. Ei jõel silda peal. Ei sõjavägi pääse üle jõe. Olevipoeg silda ehitama. Uuel sillal pääsid sõjamehed üle jõe. Teine pool jõge algas võitlemine poolakatega, tatarlastega, leedulastega. Kõige pealt võttis Kalevipoeg poolakad käsile. Niitis nii maha, et surnukehade virnad kolm küünart kõrgeks tõusid ja verd kehade alla viie vaksa võrra voolas. Teisel päeval tegi tatarlastega niisama.
Seitse päeva kestab sõda. Sõda vähendab Kalevipoja meeste hulka. Sulevipoegki langeb. Kalevipoja read vähenevad ikka enam. Olevipoeg Alevipojaga seisab Kalevipoja seltsis nagu raudsein, nagu kaljukünkad kohkumata. Väsimus, nälg, jänu sunnivad õhtul vägimeest võitlemise väljalt lahkuma. Selgesti märkab ta, et asjata vägevate vaenlaste vasta jõudu kulutada. Alevipoja ja Olevipoja seltsis rändab mööda metsi edasi. Alevipoeg ruttab järve kaldale jänu kustutama, upub aga järve.
Kurval meelel uidab Kalevipoeg: sõjavägi otsas, sõbrad surnud. Ainult Olevipoeg veel elus, kuid seegi seda puhku kaugel. Kalevipoeg ei taha enam inimesi näha ega kellegiga kokku puutuda. Koivajõe kaldal metsas elab ta tüki aega üksi.
Viimaks kipub nälg võõraks. Kalevipoeg kala püüdma. Kala õngitsemise ajal juhtub kolm raudset meest ta juurde. Need Kalevipojaga mesikeelil juttu puhuma. Lubavad lepingut teha, püüavad ise aga sealsamas ta elupäivi lõpetada. Vägimees mõistab nende nõu. Maksab neile kohe nende tegude järele palka.
Teise korra juhtub jälle üks raudne mees ta juurde. Katsub libedal keelel Kalevipoega oma nõusse meelitada. Vägimees ei vasta meelituste peale, vaid ütleb: "Mine, võta mu õnge ritv jõest välja. Siis räägi seltsilistele, mis sa näinud!"
Võõras läheb õnge ritva vaatama. Ridvaks mitme sülla pikune palk, ridva otsas söögiks hobuse kere. Võõras ei jaksa ritva liigutadagi.
Koiva ääres metsas ei leia Kalevipoeg enam rahu. Ju tunnevad raudsed mehed ta asukoha. Vägimees läheb enesele paremat rahupaika otsima. Sammub Peipsi poole.