Vanapagan kuuleb korra, et metsas palju maasikaid kasvada.
Vanapagan Hansule ütlema: "Lähme metsa maasikule!"
Hans vasta: "Lähme!"
Juba Hans minemas.
Hans teab, et vanalpaganal praegu pole aega minna. Sellepärast Hansul kohe tahtmine minna.
Vanapagan küsima: "Kuhu nüüd?"
"Eks maasikule!"
"Mul pole aega. Lähme pärast!"
"Sa teed oma jutuga mulle nii kanget maasika himu, et ma enam ei jaksa oodata!"
"Noh, hea küll! Mine siis. Tulen pärast. Aga kudas sind üles leian?"
"Ma vilistan!"
Vanapagan rahul.
Hans läheb tihedasse kuusikusse, ronib paksu kuuse otsa. Vilistab seal.
Vanapagan Hansu otsima. Otsib terve metsa läbi. Ei leia Hansu.
Hans vilistab ikka natukese aja pärast uuesti.
Hansu otsides ei tule vanalpaganal maasikaid meeldegi.
Vanapagan viimaks kiruma: "Ei tea, kus mu silmad. Ühte lugu kuulen Hansu vilet, aga Hansu ennast ei näe!"
Vanapagan otsib Hansu ainult maast, puu otsa ei oska mehike vaadata.