Kärla kiriku valmissaamise ajal tulevad ühel päeval sõrulased Tõllu juurde. Sõrulased paluma: "Kulla Tõll, tule appi! Sõda Sõrve Sääres: vaenlased ei heida armu noore ega vana peale. Tapavad rahvast, põletavad talusid, laastavad maad! Katsusime küll vaenlastega jõudu, aga vaenlased vägevamad. Aita meid! Sina üksi võid vaenlastest võitu saada!"
Tõllu süda viha täis! Vaenlased julgesid ta armsaid sõrulasi tappa, kallist Sõrvemaad hävitada! Tarvis vaenlastele õpetust anda, et nad Sõrvemaa ja Saaremaa edaspidi rahule jätaksid!
Ei Tõllul aega sõja vasta valmistada. Kargab sedamaid ratsu selga, kihutab edasi Sõrve poole. Koidu ajal kuuleb Marsi nõmmest vaenlase kära, müra. Näeb: vaenlased endid uue kallaletungimise vasta valmistamas.
Ligemale jõudes silmab Tõll ühe talu õues härgade vankri. Tõll arvama: Ei maksa esiti mõõgaga pihta taguda. Võin vaenlastele vankrigagi valu anda! Pistab mõõga vankri keskelt läbi, hakkab vankrit mõõga otsas ööritama.
Sedaviisi ööritades kihutab Tõll vaenlaste keskele. Kuhu vankri rattad ulatavad, seal vaenlase seas laga taga. Kes iganes ta tulekut näeb, põgeneb eest. Korraga aga katkeb rataste pulk. Kange hooga lendavad tagumised rattad vankri otsast ära, tungivad läbi vaenlaste salkade, külvavad igale poole surma ja hukatust. Rattad viivad lennul aiad, sealauda ja sauna puruks, satuvad viimaks merde. Mereski rüüstavad rattad põhjast hulga kiva kokku. Seda kohta, kuhu rattad viimaks seisma jäävad, kutsuvad sõrulased praegu Leilirahuks.
Tõll ei hooli tagumiste rataste kadumisest, vaid ööritab esimesi rattaid mõõga otsas seda usinamini edasi. Lööb ratastega vaenlasi loogu maha. Siiski ei kaua. Esimesedki rattad lendavad vankri küljest. Lendavad niisuguse hooga, et tuuleveski ümber viskavad ja tüki maad üles künnavad. Künnavad nii sügavalt, et asemele voolanud vesi enam ei kao, vaid järve sünnitab.
Tõll ööritab mõõga otsas veel vankri telgi edasi. Aga pea libisevad teljedki mõõga otsast. Tõllul ainult mõõk järel. Tõll ei tahaks veel mõõgaga pihta anda. Katsub mõõgaga vankri telgi maast üles võtta. Aga kui kummardab, et telgi uuesti mõõga otsa pista, kargab vaenlane selja takka Tõllu juurde, raiub mõõgaga Tõllu pea otsalt. Ise jookseb kaugele, kartes, et peatagi Tõll teda veel võiks nuhelda.
Peata Tõllu viha sütib õige põlema. Suurt aampalki enese ligidal nähes kargab Tõll selle juurde, viskab selle kesk vaenlaste sekka. Viskab niisuguse hooga, et aampalk Kuresaare ligidale Linnulahte langeb ja sinna seisma jääb. Seal Tõllu visatud aampalk praegugi veel olemas.
Peata Tõll ei taha enam sõjaväljale jääda. Mõõga otsaga tõstab ta pea maast üles. Ratsutab, pead mõõga otsas hoides Kärla poole tagasi.
Teel näeb Tõll: noorik lüpsab lehma, enesel sääred paljad. Tõll ütlema: "Häbi, häbi, noorik, lüpsad lehma, enesel sääred paljad!"
Noorik vasta: "Ei see ole häbi, et lehmi lüpsetakse paljaste säärtega. Küll aga häbi, kui mees, nagu sina, teed käib ega ole pead otsas!"
Tõll ei vasta midagi, vaid kihutab edasi. Juba jõud raugemas. Vägimees ei jaksa enam mõõka püsti käes hoida; pea langeb mõõga otsast, varsti ka Tõll ise hobuse seljast Sütemaa raiesmaale.
Sinna Tõll surebki. Esmalt sureb keha, siis pea. Surres hüüab Tõll: "Kui sõda korra jälle maal, siis tulge, äratage mind: "Tõll, Tõll, tõuse üles! Sõda maal!" Küll siis tõusen ja rahvast aitan".
Tuul näeb kõige esmalt Tõllu surma. Puhkeb hulguma ja kiunuma. Päike tõmmab enesele leinaloori ette, pilved hakkavad pisaraid valama. Pikal ajal ei näita päike enam nägugi. Huludes ja kiunudes tormab tuul tuhat nelja edasi saarlastele surmasõnumit kuulutama. Sõdijad Marsi nõmmes kuulevad surmasõnumit, kohkuvad. Teisel silmapilgul toob tuul aga neile uut elu ja rohket rammu. Nagu karud kargavad nad vastaste kallale, nagu hundid hakkavad nad võõraid maha murdma. Kuhu lähevad, laga taga; kuhu astuvad, auk järel; kuhu tungivad, loog ees. Enne kui õhtu kätte jõuab, lamab ju viimane vaenlane Sõru murul.
Nüüd alles meestel mahti Tõllu vaatama minna. Leiavad keha, leiavad pea. Keha külm, pea tarretanud; ei kõnele keel ega märka meel. Ei nutnud sõjas mehised mehed, kui käsi katkes, reis raksatas. Pisaraid valasid mehised mehed, valasid piigipoisidki nähes, kudas Saaremaa vägimees viimases unes viibis.
Aga ei aeg nutta ega kaebata. Tarvis vägimehele voodit viimse une jaoks valmistada. Noored mehed labidad kätte, kalmu kaevama. Kaevavad viis sülda sügava ja seitse sülda laia, kaevavad kalmu otsekohe külma keha kõrvale. Kui haud valmis, kannavad sisse keha, panevad pea juurde keha kõrvale mõõga; mõned ütlevad, et sõjahobusegi.
Kogu Saaremaa tuleb kokku Tõllu viimast korda vaatama ja hauda panema, tuleb kokku tänutäheks pisaraid kalmule valama. Nagu vihmasahin värskete lehtede peal kahiseb, nii kahiseb muru ümber Tõllu haua noorte ja vanade nutust. "Kes aitab meid nüüd, kui vaenlane väljas!" õhkab üks. "Kes päästab meid, kui häda käes!" kaebab teine. Tõllu haual tunneb igaüks, mis ta kaotanud, märkab Saaremaa, kui kallist abimehest ta ilma jäänud.
Nälg alles sunnib noori ja vanu Tõllu haualt lahkuma. Lahkuvad küll, aga leinavad edasi. Naised, tüdrukud lähevad koju, lõikavad juuksed leinamärgiks peast lühikesteks. Mehed viskavad kingad jalast, hakkavad leinamärgiks palju jalu käima. Isegi linnud metsas ei taha leina pärast esiotsa enam suuremat lauldagi.
Küll kurdavad saarlased Tõllu taga, küll leinavad kaua, aga üks troost annab saarlaste lootusele ometi otsekui tiivu: Tõll tuleb korra tagasi.
See Tõllu tõotus oli karjalastelgi teada. Karja hoides karjalastel tahtmine näha, kas Tõll tõesti üles tõuseb. Hüüavad vallatuse pärast: "Tõll, Tõll, tõuse üles! Sõda väljas!"
Korraga haud liikumas. Ja eks näe imet: Tõll pistab pea hauast välja, tõuseb rinnust saadik üles, käed veripunased. Vaatab ise ümberringi, küsides: "Kus sõda?"
Vallatumad lapsed hüüavad vasta: "Sõda Muhumaal!"
Tõll vaatab Muhumaa poole. Ei näe sõjasuitsu ega kuule vaenuvankri mürinat. Saab aru, et lapsed teda jällegi narrinud. Vihas tõmmab mõõga kätte, viskab laste poole. Viskab aga liig kõrgesse, nii et mõõk üle laste pea lendab. Viskamisest satub mõõk Kuresaare ligidale järve, langeb järve põhja. Seal olla mõõk praegu veel.
Viskamise järele hüüab Tõll: "Olen lubanud rahvale appi tulla, aga asjata mu rahu rikutud. Ainult ühe korra oleksin võinud inimesi aidata. Mind narriti ometi. Ärgu kadugu narrijate suguvõsast vargus, vale ega muud pahad kombed! Hüütagu mind nüüd veel häda ajal appi, põlegu ka kogu Saaremaa, ei tule ma enne appi kui kadakas lehti ja kask okkaid kannab!"
Seda üteldes heidab Tõll vihaselt täie hooga hauda. Heidab nii kõvasti, et haua põhja viis sülda sügavaks vajutab. Seal puhkab ta nüüd, ega ilmu enam, kudas karjalapsed teda ka hüüdku ja vanad inimesed appi kutsugu. Ootab ju kadakas alles lehti ja kask okkaid.
Saarlased näitavad praegu veel kolm Tõllu hauda. Üks haud on Püha kihelkonnas, umbes viis sülda pikk ja niisama sügav. Teine haud Anseküla kihelkonnas Tirimetsa vallas. Kolmas haud Tagamõisas Tohku talu ligidal kõrge kivivare all. Muidugi ei või Tõll kolmes kohas maetud olla. Teisi haudu tuleb igatahes Tõllu poja ja kellegi Tõllu sugulase hauaks arvata.