Hommikul ärkab Kalevipoeg. Vaatab kohta, kuhu härjapõlvlane kadunud. Näeb sinist vett, sinise vee ääres kõrkjaid ja võhumõõku. Märkab, et siit tee viib põrgu. Lööb tugevasti parema jalaga vastu maad. Korraga avavad endid salaväravad. Kalevipoja ees pime koobas. Koopa põhjast tõuseb palavat auru ja suitsu vägimehele vasta nägu.
Kaaren seda nähes Kalevipoega õpetama: "Kõlista kellukest!"
Kalevipoeg kõlistab. Näe imet, silmapilguga kaob suits. Kalevipoeg pääseb ilusasti pimedat teed mööda edasi. Uuesti kõlistab Kalevipoeg kellukest. Pimeduski kaob, nagu enne suits kadunud.
Korraga uus takistus: hõbekarva lõngadest tehtud võrk teel ees. Kalevipoeg võrku teelt eest katki kiskuma. Mida enam katki käristab, seda enam tekib teisi juurde. Vägimehele kipub väsimus peale.
Korraga Kalevipoeg kuldkellukest kõlistama. Silmapilguga kõik takistused teelt kadunud.
Edasi sammub vägimees. Jõuab jõe kaldale. Jõgi ei ole lai, ainult paar vaksa üle sammu. Kudas Kalevipoeg ka katsub üle pääseda, ei pääse milgi kombel üle jõe. Kõlistab hädas kellukest. Äkisti jõgi kadunud. Tee vägimehele jälle vaba.
Tee ei ole ometi täiesti vaba. Koledad sääsekarjad ees. Sääski nii palju, et hästi hingatagi ei saa. Kalevipoeg surmab 1000 kaupa sääski, aga mida enam neid surmab, seda enam juurde ilmub. Sääsed tükivad surmajale ninasse ja suhugi.
Kalevipoeg juba arvama: vaenlasi jõudsin võita, põrgulisi laiale pillutada, kuid sääsed kipuvad mind ennast kurnama! Korraga tuleb kuldkelluke meelde. Kalevipoeg kõlistab kuldkellukest. Sedamaid sääsekarjad kadunud, mitte ainustki vastast enam näha.
Kalevipoeg märkab, kui palju kasu kellukesest. Seob kellukese väikse sõrme külge, et abimees alati käepärast oleks. Astub raskel sammul edasi. Maa müdiseb astumisest. Põrgupoisid kuulevad müdinat, lähevad vaatama, jooksevad tagasi peremehele ütlema: "Kalevipoeg tuleb!"
Vanatühi annab käsu: "Kõige vapramad mehed välja Kalevipoega vasta võtma!"
Seni jõuab vägimees jõe äärde. Jões ei vee tilkagi. Sula tõrv jões; lained põlevad tulist suitsu välja ajades.
Terassild käib küll üle jõe, aga kesk silda seisab põrgulaste kari. Teine kari silla taga, kolmas kalda ääres, neljas natuke kaugemal.
Kalevipoeg seda nähes pilkama: "Näe, mis konnakari sillal!"
Sedamaid ambukütid nooli Kalevipoja pihta laskma, linguviskajad kiva viskama, odamehed odasid heitma. Kalevipoeg seisab nagu raudsein, nagu tugev tamm vaenlaste ees. Kuhu mõõgaga äigab, sadade kaupa vastaseid maas.
Kui kangesti vägimees vastaseid ka maha niidab, ikka rohkem uusi astub asemele. Kalevipoeg kõlistab kellukest. Oh sa aeg, kudas nüüd vastaseid loogu langeb. Kes ei lange, annab jalakandadele tuld. Natuke aega veel ja ligidalt ega kaugelt ei paista enam ainustki vaenlast silma.
Vägimees puhkab pisut sillal. Sammub jälle edasi. Korraga ei pääse enam kaugemale: tugevad väravad teel ees. Vägimees taob rusikaga korra värava pihta. Taob teise, taob veel kolmandama korra. Juba puruks sambad; väravad veerevad vallale.
Edasi astudes jõuab ukse ette. Raksab korra rusikaga vasta ust. Uks ühes piitadega langeb põrandale. Vägimees sammub üle läve. Nurgakivid nõtkuvad, seinad tuiguvad, lagi kipub lõhkema.
Vägimees vaatab toas ümber. Ema vari istub voki taga. Paremal pool vokki kauss rammu vett, pahemal pool kauss nõrkuse vett. Ema vari tähendab paremapoolse kausi peale. Kalevipoeg kauss kätte. Joob ühe joonega tühjaks. Võtab kalju, viskab salakambri seina vasta. Maa põrub, meri väriseb vahus, kaljuseinad katkevad, põrandale puruks langedes.
Vanatühja eit teises kambris kangast kudumas. Käsib telgede pahemalt poolt küljest kruusist keelt kasta. Kalevipoeg teab aga, et seal nõrkuse rohi sees. Ei puutu selle külge.
Kalevipoeg vaatab ümber. Näeb seinas salaukse. Paneb käe ukse peale. Korraga avab end uks. Karja kaupa tormab sisse vanatühja paremaid sõjamehi. Kalevipoeg annab hoobi vasta, laga taga. Natukese ajaga vanatühja 30 kaitsjal tossud väljas.
Vanatühi seda nähes takka seinast hüüdma: "Pea kinni, poisikene, kui nalja ei mõista!" Hakkab ühtlasi Kalevipojale ta süüd ette lugema.
Kalevipoeg julgelt vasta: "Kes oli, kes härjapõlvlase kujul mehi käis narrimas? Kes sõi leeme ära? Kes põgenes võitlemise eest? Kudas sa ise ees, nii ma taga järel. Tahad rahu pidada, olen valmis rahu tegema! Jõud tehku otsuse!"
Vanatühi sedamaid keelekarastust otsima. Kogemata joob nõrkuse märjukest. Kalevipoeg seda nähes joob rammu märga. Mõõk tuppe, kuldkelluke tasku.
Vastased sammuvad õue rammu katsuma. Seitse ööd, päeva kestab võitlemine. Ju hakkab Kalevipojale väsimus tulema. Korraga näeb: ema vari keerutab koonalt kümme korda pea ümber, viskab siis prantsti põrandale. Kalevipoeg märkab, et see talle märgiks antud. Sasib äkisti vanatühjast kinni, tõstab nagu koonla kümme korda üles, viskab matsti maha murule. Paneb põlve rindade peale, võtab niude ümbert vöö, köidab vastase kinni, veab raudkambrisse, seob raudahelasse käed, jalad ja kaela, ahelad aga raudrõnga külge kaljuseina kinni. Viimaks veeretab samasuguse kalju ukse ette, seob kalju külge kaelaahelad kinni, nii et vanatühi kusagile ei pääse liikuma.
Kinniköidetud vastasele hüüab vägimees viimaks pilgates: "Kui sul igav, kurda kaljule ja metsale. Ehk aitavad sind. Meie võlg tasa!"
Vanatühi kurtma: “Oleksin seda ette teadnud, ei oleks kottu iialgi sinu teedele läinud. Aga ära hõiska enne õhtut ega kiida päeva enne videvikku!"
Küll palub vanatühi ennast lahti lasta, aga Kalevipoeg ei võta palvet kuulda. Võitja võtab vanatühja aidast neli kotti kulda, igas kotis umbes Riia 6 vaka võrra. Viskab kullakotid õlale, sammub kodu poole. Põrgu eit sajatab Kalevipoega taga. Vägimees naerab sajatuse üle.
Tüki aja pärast hakkab vähä valgust paistma. Kalevipoeg jõuab altmaailmast jälle maa peale tagasi. Ähib ise kullakoorma all, palged punetavad, ihu aurab, juuksed tilguvad higi, otsegu tilguvad vett ujumise järele. Maa peale tagasi jõudes viskab kandja silmapilk kotid seljast, heidab kottide kõrvale puhkama.
Maapeale välja jõudes leiab Alevipoja eest. Alevipoeg oli tagasitulekut jäänud ootama. Kõneleb, et Kalevipoeg umbes kolm nädalit põrgu teekonnaga aega viitnud.
Alevipoeg tapab härja, kelle sarnast teist ei nähtud. Kümnete aastate kaupa oli ju enne seda härga tahetud tappa, sajad ja tuhanded tapmas käinud, aga ükski ei saanud härjast jagu. Sest härjast valmistab Alevipoeg Kalevipojale tubli söögi.
Kalevipoeg heidab magama. Alevipoeg jääb kulda valvama. Kalevipoeg magab kolm ööd, päeva ühtelugu. Penikoorma peale kostab norin. Kes kuuleb, arvab, et sõda sõitmas ehk Pikker põrutamas.
Kolmandal päeval ärgates annab Kalevipoeg ühe koti kulda Alevipojale, kolm jätab enesele. Läheb Alevipoja seltsis sõprade juurde Lindanisasse. Jääb sinna mitmeks ajaks, teeb rahvale palju head. Viimaks pääseb sõjavanker veerema. Sõjavanker kutsub Kalevipoja Lindanisast jälle mujale mõõgamängile.