Hans külib kevadel nisu maha.
Vanapagan küsima: "Hans-pojuke, mis sa nüüd teed?"
"Nisu külin!"
"Kui palju sügisel saad?"
"Kui loomad vilja ära ei söö, võin paljugi saada!"
"Mis maksad minule, kui aitan loomi viljast eemale hoida?"
"Pool vilja olgu sügisel sinu päralt!"
"Missugune pool?"
"Alumine pool!"
"Kaup küps!"
Nisu kasvab väga ilusasti.
Vanapagan valvab, et loomad vilja ei pääseks.
Sügisel lõikab Hans nisud ära.
Ütleb siis vanalepaganale: "Tule nüüd oma osa võtma?"
Vanapagan läheb, hakkab nisu juuri üles kitkuma. Pistab suhu, närib, sülitab maha: "Nämm, nämm, ptüh! Niisugune vili ei kõlba kuhugi! Ei ma teinekord enam nii rumal ole, et alumise poole võtan. Ülemine pool hea vili!"
Teisel aastal teeb Hans naerid maha.
Vanapagan jälle Hansu juurde.
Vanapagan ütlema: "Tänavu nõuan ülemise poole enesele. Ei ma ennast enam lase petta!"
"Olgu su tahtmine. Võta sügisel ülemine pool enesele!"
Sügise jõuab kätte.
Hansule kasvavad ilusad, suured naerid.
Hans kisub naerid üles, jätab lehed maha.
Vanapagan tuleb lehti koristama. Hakkab maitsema: "Nämm, nämm, ptüh!" Sülitab lehe suust välja. Katsub teist. Seesama lugu.
Sõnub viimaks: "Niisugune toit ei kõlba kellegile! Hans võib naerid süüa, minule naerid ei kõlba, niisama vähä nagu nisud!"
Hans sööb naerid rõõmuga. Pole tarvis vanalepaganale midagi anda.