Korra tuli mereema Karja rannas maha. Kes vasta tõttas, suu ja sületäie saaki sai. Saagi pärast Tõllu meel hea, tuju veel parem.
Tõllu mõnusat tuju märgates Karja rahvas Tõllu juurde paluma: "Mustjala rahvale ehitasid kauni kiriku, meil pole midagi! Kulla Tõll, ehita meile ka! Tülikas alati Mustjala kirikus käia!"
Heal tujul ei lase Tõll ennast kaks korda paluda.
"Kirikuid ma heal meelel küll ei näe, aga et kirikut ihkate, täidan soovi!"
Tõll sedamaid tööle kiriku jaoks kiva Pamma kirikumäele kokku kandma. Veab viis voori, kümme koormat. Juba kivivared vahivad kui väiksed mäed vasta taevast. Nüüd ehitama. Unustab ometi enne maaemale ohverdada.
Tõll paneb esimesel päeval neli nurgakivi paigale. Pea õhtu käes. Tõll Ansekülasse öömajale. Tuleb hommikul tagasi: ei eilsest tööst enam jälgegi. Kõik purustatud. Uue jõuga tööle. Õhtuks tükk müüri valmis.
Hommikul tööd jatkama hakates näeb Tõll: müür jälle laotatud. Uue agarusega rühib Tõll tööle. Käsi liigub, müür kerkib; jalg astub, töö edeneb.
Õhtul Tõllul nõu peetud: ei lähe ööseks enam ära. Parem pean vahti, saan kurjategija kätte!
Tõll kivivarede vahele magama, süllalaiune paas vaibaks peale, et kurjategija valvajat ei märkaks. Ootab, ootab, ei tule kedagi müüri lõhkuma.
Korraga kesköö ajal tuuletaat vilistades ja huludes platsis, tolmupilv ees, teine taga. Tolm Tõllule silma. Vägimees silma hõeruma. Hõerub tüki aega, enne kui silmad jälle seletavad. Pöörab näo ehituse poole. Kõik maa tasa.
Tõll vihal sülitama. Äkisti hüüab kusagilt hääl: "Siin ehitus iial ei edene. Teed asjata tööd!"
Tõllul hea nõu kallis. Tõotus antud Karja rahvale kirik ehitada, aga maahaldijas ei lase. Ei muud kui kimbatuses targa juurde.
Tark õpetama: "Mustad härjad vankri ette, nurgakivid vankrile, härjad oma pead minema. Kus seisatavad, sinna kirik!"
Tõll tööle aja viitmata. Härjad seisatavad Karja mäel. Vägimees tapab härjad, paneb ohvriks nurgakivi alla. Hakkab agaralt ehitama. Veab muist kiva Pammalt järele, muist jätab sinna maha. Seal nad Kirikumäel praegu alles seisavad, kiriku ehituseks põlatud paigast tunnistust andes.
Et töö rutemini edeneks, kutsub Tõll töölisi appi ehitama. Kus kivi paigale pannakse, kerkib müür jala võrra. Öösel ehitavad nägemata käed veel teist seda võrd juurde kui päeval ehitatud.
Ühel päeval hüüab noor Tõll Kaarmast: "Isa, su torn viltu!"
Isa vihastub. Hoiab ühe ninasõõrme näpuga kinni, paneb teise sõõrme tuuletaadi poisiks, poissi Kaarma poole saates kirikut ümber tõukama.
Ennä, Linnaka küla naised näevad Tõllu puhumist ninasõõrmist. Puhkevad valjult naerma. Vägimees vihastub veel enam. Hüüab naistele kiriku harjalt: "Oot, oot, küll ma teile näitan, et teie tulev sugu veel mind meeles peab!"
Sest saadik Karja kirikuküla rahval pudikeel.
Naisigi ei tahtnud Tõll jätta karistamata. Harjalt alla tulles võtab kiva, nikerdab neist naiste pead välja, suud naerul laiale lahti, paneb kujud võlvi kõrvale seina sisse. Seal tuletavad need lahtiste suudega raidkujud praegu veel meelde Linnaka naervaid naisi. Suurema osa neist kujudest on ajahammas ära närinud.