Suur sõda tõusis. Uued linnad andsid varju naistele, lastele, vanadele. Mehed tõttasid Kalevipoja käsu peale vaenlaste vastu välja. Kalevipoeg, Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg juhatasid sõjamehi. Assamallas võideti vaenlased täiesti. 10,000 langes neid seal.
Pärast võitu rändas Kalevipoeg kolme seltsimehega otseteed läbi soode, rabade kodu poole tagasi. Kalevipoja ratsu jäi sohu kinni, ei pääsnud enam edasi. Jalgsi kõndis vägimees seltsimeestega üheskoos koju.
Läbi laia laane minnes paistis rändajatele korraga suur suitsusammas. Ligemale jõudes nägid koopa suus tulel paja, paja kõrval vanamoori kulbiga vahtu paja pealt võtvat.
Alevipoeg vanamoorilt küsima: "Mis keedad pajas, kullakene?"
"Keedan kapsaleent poegadele!"
Sulevipoeg vahele: "Pane meie osa leemepajale juurde. Tuleme sõjast, oleme palju käinud, teest väsinud, kõhud tühjad!"
Vanamoor täidab soovi. Poeb ise põõsasse puhkama. Käsib leeme soovijaid keetmise eest hoolt kanda.
Alevipoeg leent keetma, seltsimehed puhkama.
Korraga ilmub kolme vaksa kõrgune härjapõlvlane, kuldkelluke kaelas, sarvekesed kõrva taga, kitsehabe lõua all.
Härjapõlvlane paluma: "Anna luba, armas vend, natuke leent maitseda!"
Alevipoeg pilgates vasta: "Küll lubaksin, aga kardan, et sa kärbes kulbi põhja upud!"
Härjapõlvlane kohe: "Pole viga, küll saan kulbitagi kana võrra kätte, kui luba antakse!"
Kargab kõpsti paja kõrvale. Seal hakkab kasvama. Sirgub sülla, sirgub teise, sirgub 70 sülda pikaks. Enne kui Alevipoeg aru saab, juba pada nagu puhtaks pühitud. Ei aita Alevipojal muu nõu kui kannab uuesti vett patta, paneb kapsad sisse ja - keema. Läheb, äratab Olevipoja üles keetma. Ei lausu äpardusest Olevipojale sõnagi. Olevipoeg hakkab edasi keetma, Alevipoeg heidab magama.
Varsti härjapõlvlane väljas. Palub Olevipoega, et Olevipoeg luba annaks natuke leent maitseda.
Olevipoeg vasta: "Kui sa maitsmisega kaela ei murra, võiksin lubada leent maitseda!"
Härjapõlvlane ütlema: "Pole viga, küll saan kulbitagi kuke võrra kätte, kui luba antakse!"
Kargab kõpsti paja kõrvale, hakkab lakkuma. Lakkudes sirgub ühtlasi. Sirgub sülla, sirgub teise, sirgub 70 sülda suureks. Enne kui Olevipoeg aru saab, juba pada nagu puhtaks pühitud.
Olevipoeg täidab uuesti paja, äratab Sulevipoja, aga ei lausu äpardusest Sulevipojale sõnagi. Läheb, heidab puhkama.
Jälle härjapõlvlane väljas. Palub luba leent maitseda nagu ennegi.
Sulevipoeg vasta: "Kui sa kulbi põhja ei upu, luban küll!"
Härjapõlvlane kohe: "Küllap saan paja servast kulbitagi kassi võrra, kui luba antakse!"
Härjapõlvlane kargab paja kõrvale, hakkab lakkuma. Lakkudes sirgub ühtlasi. Sirgub sülla, sirgub teise, sirgub 70 sülda pikaks. Enne kui Sulevipoeg aru saab, pada juba nagu puhtaks pühitud.
Sulevipoeg täidab paja uuesti täis, äratab Kalevipoja ega räägi äpardusest vägimehele midagi. Ise heidab magama.
Varsti jälle härjapõlvlane väljas, kuldkelluke kaelas. Palub luba leent maitseda.
Kalevipoeg vasta: "Mis mulle pandiks paned, kui luban leent maitseda? Sööd muidu ehk leeme, enne kui seltsimehed ärkavad. Anna kuldkelluke kaelast pandiks!"
Härjapõlvlane vasta: "Ei või kellukest anda. Kottu tulles sidus eideke mulle kellukese kaela, et kui eksiksin, siis eideke kellukese hääle peale mind leiaks!"
Kalevipoeg vasta: "Muidu leent ei saa, kui kellukest pandiks ei pane! On asjad korras, seon ise sulle kellukese jälle kaela!"
Härjapõlvlane tahaks hea meelega jälle leeme ära süüa. Muidu leent ei lubata, kui kellukest ei anta. Ei aita, peab andma. Vaevalt saab Kalevipoeg kellukese, kui härjapõlvlasele sõrmega kulmu pihta lööb.
Otse kui kärgataks kõue, vajub härjapõlvlane riksa, raksa raginaga maa alla. Ainult natuke sinist suitsu järel.
Kalevipoja seltsimehed ärkavad hirmsa mürina peale unest. Ärkab isegi eit. Vaatab, vaatab, märkab, et vanatühja kelluke Kalevipoja käes, see kelluke nimelt, mis jõudu kasvatab. Hirmuga kargab eit sinnasamasse auku, kust härjapõlvlane maa alla vajunud. Kargab auku, kaob auku. Kalevipoeg ja seltsimehed naeravad eide üle. Heidavad söömise järele magama.