Kalevipojal kodus kõik tööd toimetatud. Mõtleb, mis ette võtta. Otsustab: tarvis minna vaatama maailma otsa, sinna, kus taevas ja maa teine teisega kokku puutuvad. Kalevipoeg ettevõtte pärast enne Soome targalt nõu küsima.
Soome tark seletab: "Maailma otsa ei pääse tavalise laevaga. Virmaliste tuli põletab lihtse laeva. Ainult raudse laevaga võib maailma otsa purjetada!"
Kalevipoeg paneb ehitajad tööle. Ei lase enesele raudlaeva ega vasksõiduriista valmistada, laseb hõbedase laeva ehitada. Laevale paneb Lennuk nimeks. Enesele ja laevameestele soetab Kalevipoeg metallist riided; ülematele ülikonnad kullast ja hõbedast, alamatele rauast ja terasest. Neis riietes ei pruukinud Lennuki sõitjad virmalisi karta.
Kalevipoeg kutsub tarviliku osa laevamehi kaasa, kutsub ka hulga sõpru, tuttavaid ja tarku. Rõõmsa meelega purjetavad Lennuki sõitjad merele. Rõõmus meel ei kesta ometi kuigi kaua. Merel tõstavad Soome nõiad pea tugeva tormi Lennukit nagu laastu kiigutama. Seitse ööd, päeva möirab maru, laksuvad lained, vahutavad veed.
Viimaks hakkab päike paistma. Lennuki sõitjad näevad maad. Kalevipoeg ei läbe oodata, kuni Lennuk ranna äärde jõuab. Kargab laevast laenetesse, veab laeva köiega enese järele, sammub ise ranna poole. Ei tunne ükski maad ega tea ta nime. Tark oskab lindude keelt, näeb varesed lendavat. Kuuleb neid isekeskes rääkivat, et see maa olla lahja Lapimaa.
Kalevipoeg paneb Lennuki ranna äärde kinni, läheb paari seltsimehega ja targaga maad vaatama. Kaua kõnnivad tühja maad mööda. Viimaks jõuavad üksiku talu juurde. Talu õues laulab noor tütarlaps. Laulja ei pane võõraste tulekut sugugi tähele.
Korraga Kalevipoeg vasta laulmas. Tütarlaps kohkub, põgeneb, kutsub isa. Isa võõraid vaatama. Jutt tõuseb isa ja Kalevipoja vahel. Kalevipoeg märkab, et Lapi tark Varak ta ees seisab. Kalevipoeg küsima, kudas kõige paremini maailma otsa pääseks.
Varak seletama: "Tee maailma otsa väga kardetav! Mõnda sinna minejat, ei ole sealt tulejat! Kõige parem koju tagasi minna. Kui tahad, tulen sind koju tagasi juhatama!"
Vägimees vasta: "Koju sõitmiseks pole juhti tarvis. Koju oskan juhitagi. Parem tule teejuhiks maailma otsa!"
Varak mõtleb. Ei taha hea meelega minna. Viimaks küsima: "Mis palga saan, kui sind maailma otsa viin?"
"Mida soovid?"
"Anna see palgaks, mis sul kodu seina külge kütkesse pandud!"
Kalevipoeg ei mõtle pikemalt, mis kütkes kodu seina küljes. Vastab varsti: "Võta minugi poolest! Kaup valmis!"
Varak läheb Lennuki peale. Nüüd algab sõit edasi põhja poole. Korraga jõuab Lennuk mere neelu sisse. Sealt ei saa purjud ega aerud laeva välja. Neel ähvardab Lennukit kõige meestega ahmitseda.
Häda ajal astub Lapi tark appi. Võtab vaadi, paneb punase kalevi vaadile ümber, punased lindid kalevile külge, riputab vaadi ahelatega laenetesse. Valaskala näeb sööda. Ahmab suhu, ujub kärmelt edasi. Veab seda viisi laeva neelust välja. Lennuk purjetab jälle takistamata kaugemale, ikka põhjanaba poole.
Pika purjetamise järele jõuab Lennuk Sädemete saarele.
Ju eemalt näevad mehed tulesambaid taeva poole tõusvat. Kalevipoeg tahab saarele minna, aga Lapi tark ei luba. Üks seltsiline sõuab siiski saarele. Silmab saarel mäe, mis tuld purskab, teise, mis suitsu sünnitab, kolmandama, mis keeva vett viskab.
Kalevipoja seltsiline läheb lugu ligemalt vaatama. Kange kuumus kõrvetab ta juukseid ja kulmukarvu. Mees imetulel piip põlema, ruttu laeva tagasi.
Edasi sõidavad maailma otsa otsijad Sädemete saarelt. Jõuavad viimaks sinna maale, kus kuked söövad kulda, kanad karda, haned hõbedat, varesed vaske, targad linnud taalrid, pesalinnud peningid, kapsad kasvavad kuuse kõrgusiks. Kalevipoeg heidab puhkama, saadab aga keeletarga mitme seltsilisega maad kuulama. Lennuki mehed käivad võõral maal tüki teed. Väsivad, heidavad puhkama. Unetaat võtab puhkajad oma hõlma. Meeste magamise ajal tuleb hiiu tütar, nopib mehed põlle, viib koju isale näha. Tütar isalt küsima, mis kirbud ta põlles koju toonud. Hiiu isa meeste mõistust läbi katsuma. Annab mõistatusi mõista. Keeletark seletab iga mõistatuse õieti. Sest tunneb hiiu isa neid mõistlikkudeks meesteks, kes maailma läinud õpetust otsima. Käsib tütart mehi tagasi viia. Tütar paneb mehed põlle, viib laevalaele tagasi. Tüdruku hingamine paneb mere laenetama, nii et laened üle laeva ääre purskavad.
Jälle sõidab Lennuk kaugemale. Jääkünkad ja jäämäed vasta. Pakane pureb laevamehi, aga sest ei hooli Kalevipoeg. Edasi sõit. Eespool näevad, kudas virmalised hõbeodadega vehklevad, Lennuk võitlemisest punetab. Laevamehed kardavad, aga vägimees naerab naljatades: "Päike läinud puhkama, virmalised annavad valgust!"
Pea jõuab Lennuk koerakoonlaste maa ligidale. Koerakoonlased randa vasta. Ei taha kedagi maale lasta. Kalevipoeg laevast vette, sammub koerakoonlaste maale, notib koerakoonlasi sadade kaupa maha. Õnne kombel leiab paraja hobuse. Hüppab selga, kihutab kaugemale koerakoonlasi karistama. Sealt maa tark saadab Kalevipoja teele vaenuköie ette. Vaenuköit nähes komistab hobune, kukub surnuks.
Kalevipoeg vihastub. Hakkab sajatama. Tamm kätte, peksab tammega maad. Rikub põllu nii, et enam viljakandmiseks ei kõlba. Sealt maa tark Kalevipoega selle teo eest noomima. Vägimees saab äkilisest mõtlemata teost aru. Kahetseb sajatust. Soovib endise sajatuse asemel õnne ja kordaminekut.
Kalevipoeg küsib sealt maa targalt teed maailma otsa. Ei seegi tark tea teed. Kuulutab maailma otsa otsijatele häda ja hukatust edasipurjetamisel ette.
Kalevipoeg mõtlema: Kõige parem vist ümber pöörda. Annab käsu koduteed ette võtta. Lennuk pöörab nina kodu poole, jõuab ilma iseäraliku äparduseta Tallinna alla. Kalevipoeg leiab teekonnast nii palju õpetust: targemalt tagasi tullakse kui kottu välja minnakse. Maale astudes laulab neile kägu vasta:
Omal maal õitseb õnne,
Kodu kasvab kasu parem!
Kodu tundvad õuekoerad,
Tuleb tuttav teretama,
Sugulane soovimaie,
Lahkelt paistab päikene,
Paistvad taeva tähekesed.
Mõni aeg pärast kodumaale jõudmist ilmub korraga Lapi tark Kalevipoja juurde. Tuleb tasu nõudma, et Kalevipojal maailma otsa otsimisel saatjaks olnud. "Anna nüüd luba palgaks võtta seda, mis ahelas müüri küljes kinni!"
Kalevipoeg vasta: "Ei ole mul pulli ahelas ega orja kütkes. Ütle, mis leidsid?"
Lapi tark seletama: "Leidsin vana raamatu müüri küljes ahelatega kinni!"
See vana raamat oli rahva priiuseraamat. Kalevipoeg hoopis unustanud, et tal niisugune raamat ahelatega kinni müüri küljes.
Kalevipoeg kostab targale: "Võta raamat, kui raamatu oled leidnud."
Teised paluvad Kalevipoega järele vaadata, mis raamat see on. Kalevipoeg mõtleb lubamise peale, vastab: "Sõnast meest, härga sarvest! Mis tõotatud, täidetagu!"
Lapi tark võtab raamatu, läheb raamatuga oma teed.
Paneb rahva priiuse raamatu laeva, purjetab laevaga kaugele põhjamaale.
Seda viisi rahvas priiuseraamatust ilma.