"Mina tunnen kõik maailma loomad," ütleb vanapagan korra Hansule.
Ei Hans usu.
"Ei tunne!"
"Tunnen! Kui ei usu, veame kihla! Seda tean ometi, et sina kõiki ei tunne."
"Veame kihla!"
"Mis peale?"
"Mis peale ise tahad!"
"Noh, toobi kulla peale!"
Veavad kihla.
Nüüd tarvis vaadata, kes kihlveo võidab.
Vanapagan läheb metsa. Tahab sealt otsida niisuguse looma, keda Hans ei tunne.
Saab viimaks määra kätte. Arvab, et Hans niisugust looma ei tunne. Läheb Hansule määra näitama.
Hans vasta: "Tunnen väga hästi. Määr!"
Hans tunnistust annud, et kõik loomad tunneb.
Nüüd kord vanapagana käes näidata, et kõik loomad ära tunneb.
Hans käsib vanapagana päikese loojaminekul metsa äärde minna. Siis tulla metsast niisugune loom välja, keda vanapagan ei tunne.
Vanapagan kaubaga rahul.
Seni läheb Hans, võtab meepoti, määrib naise üleüldse meega ära. Mõne päeva eest oli vanapagan kanu tapnud ja suled aita pannud. Hansu naine läheb, püherdab sulgede sees. Suled hakkavad igal pool külge kinni. Selle peale seob naine enesele veel põdra sarved pähä ja sammub siis metsa äärde vanalepaganale vasta.
Tuleb neljakäpakili metsast välja vanapagana poole.
Vanapagan tunnistab, tunnistab.
Hüüab: "Pole ma niisugust koledat looma veel eladeski näinud. Olen palju hirmsaid loomi näinud, aga niisugust veel mitte. Pea kui põdral, keha kui linnul, ise käib nelja jala peal. Ei see pole kellegi loom, see on kurivaim. Ajab hirmu peale!"
Vanapagan katsub, kudas plagama saab. Ei võinud teada mis kurivaim viimaks teeb.
Hans astub vanapagana ette, küsib: "Noh ütle, mis loom see oli, kelle su ette lasksin tulla!"
"Pole ma niisugust koledat looma enne näinud ega tea nime! Katsusin, et koleda eluka eest putkama sain!"
Toop kulda Hansu.