Tõllu elu lõpupoolel tungis võõras rahvas Saaremaale Ei tunginud piik peos, mõõk käes, tungis piibel peos. kaup käes, tungis vähä aaval. Saarlased ei osanud kurja karta ega halva aimata; võtsid lahkesti võõraid vasta, andsid neile heldesti igal pool aset. Aega mööda valdasid võõrad ikka enam maad, hakates karust karva näitama. Tegid, mis tahtsid, võtsid, mis soovisid. Elasid, nagu oleksid maa pärisperemehed.
Tõllgi ei kartnud esiotsa võõraid. Ei teinud neile mingisuguseid tõkkeid ega pannud nende tegevusele piirisid. Võõrad hakkasid varsti uhkeid lossa ehitama, kaunid kirikuid rajama.
Ümberkaudne rahvas tuleb Tõllu juurde paluma: "Vaata, kudas võõrad kirikuid ehitavad. Ega me võõrastest halvemad ole. Ehita meilegi kirik!"
Tõll ei lase ennast ilmaaegu paluda. Soovib rahvas kirikut, miks siis mitte kirikut ehitada. Tõll tööle. Kannab kiva küngastelt, mürakaid merest, toob paasi paemurrust, põletab lupja lubjaahjus, veab savi merepõhjast kiriku ehituse jaoks kokku.
Mere põhi mudane. Muda hakkab Tõllu jalgade külge. Merest maale tulles jäävad Tõllust mustad jäljed järele. Inimesed näevad muste jälgi, mis uue kiriku juurde lähevad. Hakkavad kirikut mustade jälgede ja Tõllu mustade jalgade pärast Mustjala kirikuks hüüdma.
Noor Tõll näeb, mis isa Mustjalal teeb. Noorel Tõllul nõu peetud. Tahab näidata, et ta ehituse peale niisama tark meister nagu isa. Hakkab Kihelkondagi kirikut ehitama. Ehitab kiriku valmis. Ja missuguse kiriku? Palju uhkem ja ilusam kui isa tehtud Mustjala kirik.
Korraga juhtub Tõll poja uut kirikut nägema, Pahandub mis hirmus. Pahandub, miks ilma tema teadmata uus kirik ehitatud. Tahab näidata, kes Saaremaal peremees. Kahmab tubli kivi kätte, viskab Kihelkonna kiriku poole. Kivi satub õnneks ainult torni pihta. Mürinaga langeb torn võlvist saadik Kellakoja mäele maha. Tõllu süda rõõmus, et käsi hästi märki osanud. Ehitagu teised veel ilma tema teadmata kirikuid!
Sedaviisi jäi Kihelkonna kiriku torn tönsiks.
Hiljemini ehitab poeg uue kellatorni kiriku kõrvale, et kui Tõll jälle tahab torni purustada, kirik vähemalt jääb purustamata.
Kui Mustjata kirik valmis sai, hakkas Tõll Kassikule kabelit ehitama. Poeg näeb. Kohe Lümandusse niisama ehitama. Ei küsi isa käest ehituseks luba. Juba ununenud, mis Tõll Kihelkonna kirikuga teinud. Siiski see kord ei õnnestunud kabeli ehitus Tõllul ega pojal. Küll teevad mehed pika päeva hoolega tööd, küll tõstavad päeva jooksul müüri jala võrra kõrgemaks, kuid asjata kõik.
Maahaldijas pahane, et temalt ehituseks luba ei küsitud. Öö ilmub. Haldijas tuleb, viskab iga kivi endisele kohale tagasi. Hommikul märkavad ehitajad: ehitus ei ole sõrme võrragi edenenud.
Uuesti mehed tööle. Kellu vingub, kivid lendavad käes, müür kerkib, kirik tõuseb, higiojad voolavad ehitajatel otsa eest. Õhtu jõuab. Kaks jalga kiriku müür päeva jooksul kõrgemaks tõusnud. Rõõmsad töö edenemise pärast, lähevad ehitajad õhtul hingama. Kuid maahaldijas sedamaid tööl. Kivi lendab kivi järele müürist, lubi variseb maha; kesköö käes, ehitusest pole enam jälgegi järel.
Ehitavad nädali, ehitavad teise, aga sammugi ehitusega edasi ei saa. Öösel alati müür kadunud, mis päeval paigale pandud. Ehitajad vihastuvad, jätavad ehituse seisma. Lümandal praegu alles kabeli varemed näha, niisama Kassikul.