Rahulikult ootab Kalevipoeg põrguperemehe koju tulekut. Seisab seina ääres, ikka veel kaapkübar peas, ise väike nagu poisike. Ei tarvitse kaua oodata. Ju tormabki vanatühi sisse, vahib Kalevipoja peale. Käratab: "Nüüd su tund tulnud!"
Kalevipoeg julgelt vasta: "Ära ilmaaegu lobise. Kui ennast nii kangeks arvad, tule, katsume jõudu!"
Vanatühi nõus. Sammub enne sängisamba juurde klaasist jõudu võtma. Joob jõu vähendava klaasi viimse tilgani ära.
Kalevipoeg pistab imekübara põue, läheb vanatühjaga jõudu katsuma.
Vanatühi vanemale neiule ütlema: "Mine ruttu raudtuppa, too raudkirstust raudahelad siia. Nendega köidan vastase kinni!"
Neiu jookseb käsku täitma.
Võitlemine algab. Nagu tuulispask tormavad vastased teine teise kallale, sasivad teine teise niudest kinni. Ei ole kuu enne niisuguse võitlemise peale kumanud ega päike niisuguse heitlemise peale paistnud: põrgupõrand põriseb, katus kipub kaela kukuma, nurgakivid nõtkuvad. Kudas vägimehed ka maadlevad, teine teist võita ometi ei suuda.
Korraga Kalevipoeg imekübar põuest välja, pähä. Soovib, et kübara kandja suureks sirguks. Vaata, silmapilk Kalevipoeg sirgumas. Sirgub, sirgub kuuse kõrguseks. Sasib vanatühja küljest kinni, tõstab nagu takutuusti kümne sülla kõrgusele ja heidab siis maha. Heidab niisuguse rammuga, et vanatühi niudeni kivikildude vahele vajub ega ennast enam suuda liigutadagi.
Kalevipoeg ütlema: "Eks meile ahelad siia toodud? Tarvis mehike ahelasse panna!"
Enne kui Kalevipoeg jõuab vanatühja ahelasse panna, vanatühi silma nähes vähenema. Väheneb, kuni viimaks enam midagi muud järele ei jää kui natuke sinist suitsu.
Kalevipoeg pilgates põgenejale järele: "Vaat mulle põrguperemeest! Ise ihkab võidelda, aga pistab plehku. Pole viga! küll su teinekord ahelasse panen!"
Aeg tagasi minna. Kalevipoeg võtab seinalt mõõga, paneb puusa, täidab kümmekond kotti kulda ja raha täis, viskab kotid selga, tõmmab neiud kolmekesi sülle, paneb imekübara pähä, ütleb: "Koopa suhu, kuhu jäi lauakoorem!"
Silmapilguga Kalevipoeg koopa suus tagasi. Ei enam ühtki keetjat näha. Küll aga põlevad tule asemel veel tukid. Kalevipoeg kübar peast, tulde. Neiud kurdavad, miks Kalevipoeg kalli kübara tulde heitnud. Kalevipoeg vastab, et ilma kübaratagi läbi saab. Käsib neiusid endid siidiriidesse panna, pea tulla neile kosilased, Sulev, Alev ja muud.
Kalevipoeg võtab lauakoorma selga, paneb kullakotid laudadele, kõige peale neiud kolmekesi, sammub kodu poole.
Ei saanud veel sada sammugi edasi, kui ju vanatühja kälimees 10 abilisega kannul. Tahab Kalevipojale kurja kätte maksta. Noorem neiu vits kätte, hüüdma: "Maa mereks! Koormakandjale sild ette!"
Silmapilguga igalpool ümberringi vesi. Ainult Kalevipoja ees sild. Kust Kalevipoeg kanna tõstab, vesi asemel.
Imestades vaatavad põrgupoisid lugu. Ei pääse enam edasi. Kälimees küsima: "Kalevipoeg, kulla vend, kas viisid kodukanad meilt ära?"
Kalevipoeg pilgates vasta: "Vist viisin, vennikene, kodukanad kogemata pimedusest päevavalgele!"
Kälimees uuesti pärima: "Kalevipoeg, kulla vend, kas tagusid vanatühja teiva viisi maa sisse?"
Kalevipoeg naeratades: "Ei mäleta hästi. Küllap vist nii sündis!"
"Kalevipoeg, kulla vend, kas võtsid mõõga varnast ära?"
Kalevipoeg naljatades vasta: "Vist võtsin mõõga varnast ära!"
"Kalevipoeg, kulla vend, kas võtsid soovikübara?"
"Võtsin, võtsin, vennike, aga paiskasin tulesse. Ei saa põrgupoisid enam kaapkübarat pähä panna!"
Kälimees ei jää veelgi rahule. Küsib edasi: "Kalevipoeg, kallis vend, kas käisid kullakambrist kulda võtmas?''
Kalevipoeg pilgates vasta: "Küllap käisin. Ei puutunud puduraha ega võtnud vaske ega hävitanud hõbedat. Võtsin ainult kümne koorma võrra kulda kaasa!"
"Kalevipoeg, kulla vend, kas tuled teine kord veel tagasi?"
Kalevipoeg naeratades: "Kes võib teada, mis tulevik toob! Puudub kopikaid, ehk tulen teise korra veel kullakambrit koristama. Seletan vanad tülid uute võlgadega!"
Põrgupoisid pööravad ümber, Kalevipoeg läheb edasi, saab Olevipojaga kokku. Olevipoeg lubab talle tubli linna ehitada. Linn peab nii kindlaks saama, et ükski vaenlane linna ei jõua võita.
Olevipoeg hakkabki tööle, valmistab Kalevi kalmule kindla linna. Ema mälestuseks paneb Kalevipoeg linnale Lindanisa nimeks. Pärast ehitab Olevipoeg Harjumaale veel teise linna, Sulevipoeg alustab kolmandama.
Olevipoeg kosib ühe põrgust toodud neiu enesele, teise Alevipoeg, kolmandama Sulevipoeg.