Vanaisa elas kõrges taevas; tema katuse all säras kaunis päikene. Kalevid oli ta loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Vanaisa oli teda vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ning oli temale vanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ja ta päralt oli luuletamise ja laulmise võim. Vanaisa kuulis ta tarka nõu. Kui mured Vanaisa tarka otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine ta ees kaunist kannelt ja laulis armsaid laule. - Teine oli Ilmarine, kõige paremas meheeas, mehise tugevusega; tarkus paistis tal otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist. Ilmarise päralt oli kunstide võim. - Kolmas oli Lämmeküne (Lemming), erk noormees, täis naljatuju, ikka rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Teised on vähem tähtsad. Kõik pidasid teineteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende elukoht oli Kaljuve ehk Kaljuvald.
Korra astus Vanaisa kalevite ette ja ütles: “Mina olen oma tarkuses nõuks võtnud maailma luua." Imeks pannes vaatasid kalevid tema otsa ja ütlesid: “Mis sina oma tarkuses oled nõuks võtnud, ei või paha olla." Kui nad magasid, lõi Vanaisa maailma, ja kui nad üles tõusid, õerusid nad silmi ja jäid imestades seda tööd tunnistama. Vanaisa oli loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki kõige paremat terast, tagus selle kummiks, laotas telgiks üle maa ja kinnitas sinna külge säravad tähed ja hõbedase kuu. Vanaisa eeskojast võttis tema valguseandja ja pani selle imelikul viisil telgi külge käima, nii et see ise üles tõuseb ja looja läheb. Rõõmutujul võttis Vanemuine kandle, hakkas rõõmulugu laulma ja hüppas maa peale ja laululinnud käisid tema kannul. Kus ta hüppav jalg maa külge puutus, seal siginesid lilled asemele, ja kus ta kivi otsas istudes laulis, kasvasid puud maast üles ning laululinnud lendasid puude okste peale ja laulsid ta seltsis. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid. Vanaisa ärkas selle tümina peale üles ja pani imeks, kudas maailm hoopis teiseks muutunud, kui ta oli loonud. Ta ütles kalevitele: “Nii on õige, lapsed! Mina olen maailma tooreks loonud, teie asi on teda iluga ehtida. Varsti tahan maailma täita kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma üle valitsegu. Inimese tahan aga nõrga luua, et ta vägevusest ei võiks kiidelda. Teie peate inimestega sõbrustama ja nendega seltsima, et sugu tõuseks, kes ennast mitte nii kergesti õelusele ära ei annaks. Õelust ei taha ma mitte ära kaotada, tema on headuse mõõt ning kihutaja.”
Vanemuine läkitab veel nüüdki saadikuid maa peale, et inimesed laulu ära ei unustaks, aga eestlaste süda on lahkeist lauluviisidest rõõmu tundma liig rõhutud; ometi usuvad nad seda tõotust, et Vanemuine ise ükskord tagasi tuleb, kui õnnesilm jälle Eesti nurmedel viibib.