Pealiskaudu luupainaja elu ja olu vaadates näikse luupainaja vaimude riiki kuuluvat; aga kui terasemalt lugu tähele paneme, langeb elukas vaimude vallast surelikkude riiki. Ometi ei ole luupainaja tavaline inimene, vaid inimene, kes iseäraliku tarkusega enesele vaimude omadusi osaks saanud. Luupainaja võib oma endist kuju muuta, kui tarvidus nõuab; võib inimesena, loomana, asjana jne. esineda; on tarvidus mööda läinud, võtab ta omale jälle inimese kuju. Õieti ei muuda luupainaja-inimese keha ennast sugugi, vaid ainult hing. Tahab hing rändama minna, jääb keha eluta maha. Oma rändamisteel võib nüüd hing Ovidiuse sarnaseid muutusi ette võtta. Lahutagu ka jõed ja mäed hinge ihust, kõik, mis hinge ta moondustel puutub, puutub ka kaugel olevat keha. Haavab keegi näiteks luupainajaks käivat ühel või teisel kujul ilmuvat hinge, siis haavab ta ühtlasi ka selle kodus maas magavat keha.
Vähe raske on aru saada, kuidas Wiedemann luupainajat enesele kujutleb. Wiedemann tähendab nimelt, et luupainajal inimese mood olla. Kes oli luupainaja siis tõepoolest, kui tal ainult inimese mood oli? Et luupainaja vaim, kodukäija olnud, seda Wiedemann ka ei ütle. Holzmayeri arvamine läheb niisama vähe tõega ühte. Holzmayer nimetab, et luupainaja vana naine olla, ehk õigem vana naise hing. Seda ütlust tuleb liiga ühekülgseks pidada, sest me tunneme nii mõnda juhtumist, millest selgub, et luupainaja sugugi vana naisterahvas ei olnud, vaid noor tütarlaps või ka meesterahvas. Madalmail räägitakse koguni, et kõige ilusam seitsmest tütrest pidi luupainajaks heitma. Meil kõneldakse vahel tütarlapsest, kes, kui ta soovitud poissi enesele meheks ei saa, selle peal hakkab luupainajaks käima. Sarnase arvamise leiame skandinaavlastelt ja muudeltki.
Pealtnäha mõistab ka J. Jung luupainaja loomu võõriti. Ta kirjutab: "Luupainaja pidi mõnest kurjast inimesest teisele selga pandud inimene, koer, kass, siga või mõni muu loom olema." Nende sõnade järele peaks mõni koer, kass, siga jne. luupainajaks käima. See aga ei lähe rahva arvamisega kokku. Küll ilmub luupainaja vahel nimetatud loomade näol, ei ole aga ometi nimetatud loom ise. Ehk on J. Jung seda küll mõtelnud, aga ei ütelnud seda mõtet küllalt selgesti välja, nii et ta ütluse kohta kaksipidi-arvamised võisid sündida.
Muidu usub rahvas veel, et peaasjalikult punajuukselised ja niisugused, kel kaenla-augus karvad puuduvad, luupainajateks on määratud. Mõnikord ei tea luupainajateks käivad isikud isegi, et nad luupainajateks käivad. Igatahes võivad nad kas oma tahtmise või teiste sunnil vaevamas käia.
Soomlastest on Varonen katsunud näidata, et need luupainajat õieti kodukäijaks pidanud. Soome rootslasedki usuvad, et luupainaja vahel surnust tekkinud. Leidub sedagi usku, et elus inimene võib surnu saata teistele inimestele luupainajaks (Finlands Svenska Folkdiktning XIII). Luupainajat peetakse pahadeks mõteteks, mis lendavad kahju tegema. Meie rahva arvamistest on mulle sinna kohta sihtiv arvamine vähe silma puutunud. Joosep Tamm nimetab ühes Oudova maakonnast üleskirjutatud jutus luupainajat ka kodukäijaks. Luupainaja vastu pruugitakse mõnes kohas niisama asju, millel surnuga tegemist. See on aga ka kõik. Nende väheste ainete põhjusel ei julge ma Varose viisi luupainajat aina surnu hingeks teha, seda vähem, et pea kõik alalhoitud jutud ja teated niisuguse arvamise vastu räägivad. Luupainaja kohta üleskirjutatud ained tunnistavad palju enam, et luupainaja tavalisesti kuri inimene on, kes ligemisele või ligemise loomadele paha püüab teha. Võimatuks ei pea ma selle ütlusega ometi mitte, et meie rahval vanemal ajal luupainaja kohta teine käsitus olnud, mis enam soomlaste arvamisega ühte läinud, see on, mille järele luupainajatki kodukäijaks tuli arvata, kuid meie päevil esineb viimane arvamine meie rahva seas harvemini. Me tahame siis alamal luupainajat säärasena tähele panna, nagu ta meile nüüdse aja rahva arvamise järele ilmub.
Et inimese hing luupainajaks läheb, siis ei saa elukat ükski uks ega hoone kinni pidada, ehk olgu siis, et kõik praod ja viimsed kui augukesed kinni topitakse, nõnda et tuba niiütelda õhukindlaks saab. Niisugusest kohast, kus õhku sisse ei pääse, ei pääse ka luupainaja sisse. Pääseb aga kuskilt õhku majasse, olgu pragu kui väikene, siis mahub sealt luupainaja ometi küllalt sisse minema. Pannakse hoones, kuhu luupainaja sisse tulnud, viimane kui pragu või oksa-auk kinni, siis ei pääse luupainaja hoonest enam välja.
Mis on luupainaja rändamise siht? Ei miski muu kui vaevamine, piinamine. Luupainaja läheb selle selga, kellele ta tahab kurja teha. Tavalisesti ilmub luupainaja ööse, juhtub aga ka kordi, et luupainaja päeva ajal inimese peale tuleb. Ikka hakkab luupainaja inimest alles siis vaevama ja piinama, kui inimene magama uinunud ehk silmad kinni läinud.
Mõne inimese peal käib luupainaja harukorral, teiste peal aga iga ööse. See, keda luupainaja iga ööse tallab, lõpeb viimaks üsna ära, nii et surm ähvardab kätte tulla, kui luupainaja vastu aegsasti abi ei leita.
Aga mitte üksi inimesi ei talla luupainaja, vaid niisama ka loomi. Mistarvis aga loomi? Seks, et loomade peremehele kahju teha. Hobune, keda luupainaja tallab, ei jaksa enam tööd teha, lehm, kelle seljas luupainaja käib, ei anna enam piima. Seega teeb luupainaja loomade omanikule palju halba. Loomade seljas tallamisega tahab luupainaja loomade peremeest kiusata.
Loomadest kannavad kõige rohkem hobused luupainaja piinamist. Luupainaja tallamise järele on nad hommikul, otsegu oleksid ööse vanapagana vankri ees sõitnud, märjad ja värisevad. Nad pistavad pea sõnnikusse, nagu annaks sõnnik abi.
Tihti käib luupainaja lehmadelgi külaliseks. Härgade seljas tallamisest sellevastu ei ole ma midagi kuulnud, niisama vähe sellest, et luupainaja sigadele, lammastele jne. vaeva oleks teinud. Nagu näha, jätab luupainaja viimased puutumata. Talle saab sellest, kui inimestele, hobustele ja lehmadele võib vaeva teha. Nende üle sirutab ta oma valitsusekepi välja ja vaevab neid nagu kotkas Prometeust, selle maksa nokkides.
Niisama vähe võib mitte-koduloomade luupainajast juttu olla. Mitte-koduloomad ei kuulu ju kellelegi ja sellepärast ei pruugi luupainaja neid vaevama minna. Vaevab ja piinab ju luupainaja ainult neid, kelle peale või kelle peremehe peale ta viha kannab. Õiguse pärast peaks mõni luupainaja ometi karu, hundi, rebase või muu sarnase eluka peale viha kandma, kui see luupainaja karjas võõrsil käinud, peaks metsloomagi piinama minema. Siiski vaikib rahvaluule niisugusest metsloomade piinamisest. Vist arvas rahvas, et luupainaja metslooma olukohta üles ei leia ega metslooma sellepärast ei või piinata. Ainult siis läks tallamine luupainaja käes hästi korda, kui luupainaja tallatava olukoha selgesti teadis. Teab ju rahvas muidugi jutustada, et mõnikord tallatav seni luupainajast vaba oli, kuni ennast oskas külas kuskil varjul hoida. Tuli aga luupainajast vaevatud isik koju tagasi, siis võttis luupainaja teda seal õnneks. Jäi piinatud isik ühte kohta liiga kauaks luupainaja eest varjule, siis otsis luupainaja ta sealt viimaks üles ja painas teda pahemini kui maakera Atlast.