Kord pandi vanal ajal soldatid taludesse korterisse. Üks peremees sai ka enese juurde soldati. Selle peremehe ema oli nõid ja käis soldatil luupainajaks.
Soldat läks ülema juurde abi otsima.
Ülem ütles: "Mine koju ja vaata laua alla. Kui seal mõni terariist juhtub olema, siis viska see ahju!"
Soldat läks koju, vaatas laua alla, nägi seal noa püsti. Viskas noa ahju.
Sel ööl vaevas luupainaja soldatit veel enam kui muidu.
Teisel päeval läks soldat jälle ülemale häda kaebama.
Ülem ütles: "Kui luupainaja jälle tuleb, siis võta sadul ja hea ratsapiits. Sadul viska luupainajale selga ja piitsaga anna talle valu!"
Soldat viskas sadula luupainajale selga, kargas ise sadulasse, piitsaga luupainajale pihta ja tuhatnelja edasi. Sai viimaks ühe sepapaja juurde. Seal pidas soldat luupainaja kinni, käskis sepa ta ära rautada.
Sepp ei tahtnud luupainajat rautada. Luupainajal olid esimesed jalad inimese jalad, tagumised aga hobuse jalad. Suure maksu eest rautas sepp luupainaja viimaks ära.
Soldat kihutas koju, laskis luupainaja lahti.
Hommikul nägi soldat: vanamoor ahju peal, jalad ja käed rauas.
Varsti selle peale suri vanamoor ära.