Emajõe ääres Varbeki lossis elas väga rikas rüütel oma ainsa tütrega. Osalt neiu rikkuse, osalt ilu pärast tulnud palju kosilasi rüütli juurde. See aga ei arvanud heaks neist kellelegi tütart anda, kui ka tütar mõne neist oleks vasta võtnud, et igavast elust lahti pääseda. Viibinud rüütel ju vahel nädalite kaupa Tartus ehk aga kui Tartust tagasi tulnud, päevad otsa metsas jahil, kuna tütar ainuüksi ehk teenivate tüdrukute seltsis pidanud aega mööda saatma.
Korra alanud suur Vene sõda. Pihkva poolt kippunud venelased Oandisse. Varbeki rüütel ühes teistega pidanud venelaste vastu sõtta minema. Kartes aga, et vaenlased teisest küljest võivad ootamata Varbeki lossi kallale kippuda, arvanud ta kõige paremaks oma kulla ja hõbeda kantsi maha matta.
Tütar nutab kangesti isa sõtta mineku puhul. Isa aga tütart trööstima, kui see igavust ja üksijäämist kaebab: "Kannata veel natuke! Sõjast tagasi tulles olgu mul esimene asi sind mehele panna!"
Tütar küsima: "Aga kui sa tagasi ei tule, mis minust siis saab?"
Rüütel karmilt vasta: "Siis pead kantsi keldrisse varanduse valvajaks minema ja nii kaua valvama, kuni raha saama tulevad üheksa inimest, kes selsamal päeval sündinud kui sina. Ometi ei tohi neist üheksast inimesest keegi keldrist midagi muud kaasa võtta kui seda raha, mis sina neile annad. Ei täideta seda tingimist, pead sa igavesti rahavahiks jääma!"
Rüütel matab kantsi keldrisse raha maha, loeb tõotuse sõnad peale, jätab tütrega jumalaga, sõidab sõtta. Tütar nutab hirmsasti. Tume aimdus kuulutab talle, et isa sellest sõjast enam tagasi ei tule.
Neiu tunneb isa sõjas oleku ajal veel enam üksildust kui enne. Ootab igapäev isa tagasitulekut. Aga ei isast kõppu ega kõbinat kuulda.
Korraga tuuakse sõnum: Varbeki rüütel sõjas surma saanud. Vastased suure jõuga kallale tunginud, esmalt rüütli hobuse, pärast rüütli enese tapnud.
Tõotuse järele ei jää rüütli tütrel muud nõu üle kui kantsi varanduse vahiks minna. Leinates lahkub ta lossist, pisaraid valades sammub ta kantsi keldrisse koledale tulevikule vasta.
Vaevalt neiu lossist lahkunud, kui ju vaenlased lossis. Lõhuvad lossi, purustavad kantsi. Neiu juurde ei tea ükski minna varandust nõudma. Neiu valvab keldris edasi.
Keldris muutub neiu rahahaldijaks. Seal ootab, ootab, kes teda isa poolt raha peale pandud tõotusest ära tuleb päästma, teda talle määratud ülesandest vabastama. Aga vaenlased kantsi hävitanud, prügi keldri uksed katnud, keegi ei tunne teed keldrisse. Igalühel ei aitakski keldri ukse leidmine; kulla ja hõbeda saaks ometi ainult see kätte, kes selsamal päeval kui neiu sündinud.
Korra juhtunud üks mees kantsi varemetele, kuhu hiljemini Kastre Kantsi kõrts ehitatud. See mees olnud selsamal päeval sündinud kui rüütli tütar. Varemetel kõndides puutub mehele kohe keldri uks silma, kuna muude inimeste silmadel sel kohal ainult prügi näha olnud.
Mees keldri uksest sisse. Ennäe, kulla, hõbeda virnad igal pool, nende kõrval mõnesugused sõjariistad. Seina ääres aga istub toolil nägus neiu. Mees lööb kartma, tahab tagasi minna, aga neiu kutsub lahkelt ligemale: "Tule siia, näitan sulle oma varandust. Vaata, kas oled enne nii palju näinud. Tahan sullegi sellest osa anda!"
Mees läheb neiuga julgelt kaasa. Neiu näitab mehele kõik kulla, hõbeda virnad suurtes keldriruumides kätte. Kuld ja hõbe teeb vaatamisel mehe silmad üsna segasiks. Ei ole iialgi veel niisugust rikkust näinud.
Viimaks neiu ütlema: "Nüüd võta oma osa! Siin kott, pane kotti niipalju kulda, hõbedat kui ise soovid!"
Seda üteldes annab neiu mehele suure koti. Mees ei lase ennast kaks korda käskida. Silmapilk kamalutega kulda, hõbedat kotti ajama. Täidab koti nii, et vaevalt suudab selga tõsta.
Kui kott täis, neiu mehele ütlema: "Sellest varandusest pead kaheksale teiselegi osa andma. Otsi kaheksa inimest üles, kes selsamal päeval sündinud kui sina, ja jaga neilegi seda kulda ja hõbedat. Aga ma hoiatan sind: ära võta keldrist välja minnes midagi muud kaasa ega ära pane keldri ust kinni!"
Mees vasta: "Mida mul enam tarvis, eks ole mu kott ju raske küllalt. Küll ma su käskusid täidan!"
Ise mõtleb aga: Vaata sind! Sunnib mind seda varandust veel kaheksa teisega jagama! Mida mulle enesele siis enam üle jääb!
Mees jätab jumalaga, sammub koti all küürus olles ukse poole, neiu läheb toolile istuma.
Eks silma mees ukse ääres paari imeilusaid saapaid, just kui tema jalgadele loodud. Mees arvama: neid läheks minule tarvis. Ei pea pikka nõu. Ühe käega seljas kantavat kotti kinni hoides kahmab ta teisega saapad peosse ja - uksest välja.
Õue jõudes mees mõtlema: Ehk näeb neiu, et saabastega oma teed lähen. Parem uks kinni panna, siis ei näe ta mind enam keldrist.
Mees tõmmab enese taga ukse kinni. Aga oh häda! Sel silmapilgul muutub ilm mehe silma ees mustaks. Mees korraga päris pime ja jääb pimedaks.
Teiste abil pääseb mees viimaks koju kullakotiga. Kodu ei tule talle meeldegi kuulata, kas keegi samal päeval sündinud kui tema. Tuleks ju niisugusel puhul neiu käsu järele teistelegi osa anda. Parem kogu varandus enesele jätta.
Varanduse sai mees küll enesele, aga ei õnne. Silma valgust ei tulnud enam tagasi. Selle asemele tuli üks häda ja õnnetus teise järele talle võõraks. Tuli põletas maja, vargad viisid varanduse. Vaesemana kui enne varanduse saamist pidi ta päivi surmapoole saatma.
Kantsi keldri varanduse haldija, Varbeki rüütli tütar ootab täna päevani veel neid isikuid, kellele ta suure varanduse võiks anda ja kes teda ta valvamise ametist vabaks päästaksid.