Põhjasõja ajal tahtnud venelased Karistes Rootsi Raudpea vägisi kinni võtta. Hädavaevaga pääsnud Karl XII. läbi soo põgenema. Aga ta saabas jäänud sohu kinni. Tagaajajate pärast ei saanud kuningas mahti soost saabast välja võtta. Ühe saapaga jooksnud ta edasi kunni Saapa taluni. Kuningas kohe paluma, et talle saabas annetaks. Eks saanudki sealt kuiva saapa. Sest saadik kannab talu Kuivsaapa nime.
Kuningas ei viibinud veel kuigi kaua Kuivsaapal, kui juba venelased teda taga otsimas. Raudpea maja elanikka paluma, et talle varjupaika annetaks. Perenaisel hea nõu kallis, mida teha. Sel silmapilgul perenaine üsna üksi toas. Kuhu kuningas panna?
Korraga tärkab perenaisel hea nõu meelde. "Poe leivakünasse!" ütleb ta kuningale. Ei aita kuningal muud nõu kui peab pugema. Perenaine riputab natukene taignast ja jahu kuningale peale, nii et otsijad pimedas nurgas küna avades kuninga peavad leivataignaks pidama.
Venelased tulevad, otsivad maja läbi, ei leia muidugi kuningat. Raudpea päästetud. Aga veel mitte päriselt. Vaevalt kuningas künast väljas ja taignast ning jahudest puhastatud, kui juba uus venelaste salk õue ilmub. Ei enam aega künasse heita ega taignat peale lasta panna. Kuhu nüüd minna?
"Poe ahju!" hüüab perenaine kuningale.
Silmapilk kuningas ahju. Teisel silmapilgul perenaisel kolde äärest kaks kubu hagu kuninga varjamiseks ette pistetud. Ise süütab perenaine koldes just peergusid põlema.
Venelased otsivad teist korda maja läbi ega leia muidugi kuningat.
Raudpea kinkinud kahekordse ärapäästmise eest Kuivsaapa talu selleaegsele peremehele igaveseks päranduseks. Kuninga kübar ja mõõk jäänud Kuivsaapale maha. Neid on uuema ajani kallistena mälestuse märkidena alal hoitud.