Muiste laastanud poolakad korra seitse aastad Läänemaad. Isegi nende kuningas tulnud Läänemaale röövima. Röövides ei heitnud poolakad armu noore ega vana, mehe ega naise peale. Armuta raiunud nad mõne korra igaühe maha, kes ette juhtunud. Teise korra piinanud nad inimesi hirmsasti. Mõnel ohvril lõigatud nahajutid selja pealt ära, teisi küpsetatud tulel, kolmandaid rebitud hooste vahel puruks. Igasuguseid piinamisi mõtelnud poolakad välja. Harvad isikud pääsnud hingega. Neid viidud Poolamaale pärisorjiks.
Poolakate hirmutegusid teades põgenenud inimesed metsadesse, sohu ja rabadesse eest ära, majasid poolakate röövida jättes. Need aga ihanud peale varanduse inimesigi kätte saada.
Kuningas annud neile ses tükis eesmärgi. Õppinud mõne sõna Eesti keelt kätte, sõitnud ratsa metsa, hõiganud: "Pill, Piret! Mall, Maret! Tulge välja! Juba paharett pärinud poolaka!" Kes kutse peale välja tuleb, poolakate küüsi langeb.
Röövitud hõberahadest laseb Poola kuningas enesele hõbemantli teha, laseb mantli peale rubla tüki rubla tüki kõrvale panna, nii et mantel rublatükkidega kaetud. Kübargi peas niisama hõberubladega ehitud. Kuningas käib: tilin, talin taga. Rahade tilin ei meelita ometi põgenejaid metsast välja. Nende kättesaamiseks kuningal teine abinõu peetud.
Nigula kirikut röövides näeb kuningas tornis väikse hõbehäälelise kella. Kuningas kohe ütlema: "Sest saab minule mõnus aisa kell!" Laseb kella tornist maha võtta, aisa külge siduda. Sõidab nüüd tõllas Nigula kihelkonda mööda, kirikukell laulab aisa küljes till, tall, till, tall. Elanikud kuulevad varjupaikus tuttavat kellahäält, jooksevad välja vaatama. Eks poolakad nabi sedamaid vaatajad kinni. See vaatama tulijate uudishimu palk.
Kella alaline helin tüütab viimaks kuninga kõrvad ära. Kuningas laseb kella Riguldi kõrtsi lähedale allikasse heita. Küll on katsutud kella sealt hiljemal ajal välja võtta, aga ei saa. Nagu nägemata vägi hoiab kella allika põhjas kinni. Seal allika põhjas kell praegu alles puhkamas.
Kohalikkudel elanikkudel viimaks nõu kuningat hukka saata. Aru saades, et kuningas läbi Kapra männiku sõidab, läheb hulk mehi Kapra männikusse kuningat puude otsast varitsema. Eks kuningas tulegi väikse sõjameeste salgaga. Kuningat eneste kohale lastes lasevad varitsejad korraga nooli nagu rahet poolakate pihta sadada. Kuningas saab surma; ta seltsilised põgenevad, kartes, et suur Eesti vägi metsas varjul. Võitjad saavad ühtlasi kuninga röövitud varanduse saagiks, niisama ta rahadega kaetud mantli ja mütsi.
Kuningas maetud sinnasamasse Kapra männikusse, kus ta langenud. Kuninga hauale pandud kõrge kivisammas püsti. See sammas tuletab praegu alles kuninga matusepaika meelde, kuid seisab rahva seas muidugi suures lugupidamises.
Ümberkaudsed elanikud usuvad, et hauasammas imeväge sisaldab ja haigusi võib parandada. Uuema ajani on seal käidud tõbesid arstimas. Nahahaigusi viheldakse seal kottu kaasa võetud veel vihaga; viimaks visatakse viht sambale maha ja rahatükk kõrvale. Jälle teised kaabivad kivi küllest puru, viivad koju, arstivad selle puruga. Kolmandad lõhuvad kivi küllest kildusid ja teevad kodu niisama kildudega kui teised puruga.
Niisuguse kildude võtmise tagajärjel on hauasammas palju endisest kujust kaotanud.