Asseris elanud muiste rüütel, kes ennast julgeks, vapraks meheks pidanud. Ta mõis olnud mäekünka otsas, ta suur varandus mõisa keldris. Suurt varandust osanud ta igal aastal kasvatada; ta laevad käinud Soomes ja Saares, toonud talle igalt poolt kulda, hõbedat kaasa.
Korra lagunenud jutt laiale, et venelased üle Narva jõe tulnud Virumaale riisuma ja röövima. Asseri rüütlil süda hirmu täis, mis nüüd ta varandusest saab. Otsustab pea varandust mõisa alla mäekünkasse maha matta. Raskem küsimus, kudas rüütel iseennast Vene salkade vasta kaitseb. Rüütli mõõk ammu roostetanud, raudriie niisama, vahvus juudile pandiks pandud. Sellepärast rüütli süda hirmu täis. Vallarahva ees võtab aga rüütel alati suu täis hoobeldes: "Tulgu need Vene röövlid, küll ma neile näitan!"
Kui ka jutud Vene riisujate kohta vaikivad, vahib julge rüütel ometi iga päev mõisa tornist, kas ehk riisujate salka nähtavale ei tule.
Ühel hommikul näeb rüütel: lähema künka takka tuleb hulk päid nähtavale, igalühel püss õlal.
"Venelased tulevad! Venelased tulevad!" karjub rüütel mõisarahvale. "Päästku ennast, kes iganes võib. Toapoiss, too ruttu ratsahobuseid, et võime ära põgeneda!"
Toapoiss jookseb hobuseid tooma. Mõne minuti pärast ju paari ratsuga trepi ees.
Rüütel jookseb nagu poolearuline mööda mõisat. Hüüab ise: "Minu mõisat ei pea need röövlid saama! Parem hävitan ise ta ära!"
Juba jookseb tuletunglaga pööningule, süütab katuse põlema. Pööningult tunglaga keldrisse, õlehunnikule tuli otsa.
"Võtku nüüd mõisa!" hüüab rüütel.
Seni ratsud ukse ees. Rüütel selga, tuhat tulist Rakvere poole kihutama. Toapoiss teise ratsu seljas takka järele.
Mõisaelanikud jooksevad esimeses tuhinas mõisast natuke maad eemale, jäävad siis aga vaenlasi vaatama, kust need tulevad.
Ei näe kedagi muud kui härgade karja. Härjad tulevad künka takka nähtavale, sarved nagu püssid peas.
Keegi mees sõidab Narva poolt Asseri. Küsitakse mehelt, kas mees Vene salku näinud ehk neist kuulnud. Ei mees näinud ega kuulnud.
Vapper rüütel härja karja venelasteks pidanud ja härgi nähes mõisa põlema süüdanud.
Küll katsub mõisarahvas mõisa tuld kustutada, aga rüütel nii agaralt tuld süüdanud, et kustutamine võimata.
Mõis põleb maani maha.
Rakveres alles saanud rüütel kuulda, missugused vaenlased mõisa poole tulnud, kelle kartusel ta mõisa põlema süüdanud. Küll sülitanud mees, aga mida see sülitamine enam aitab! Mõis varemetes oli ja varemetesse jäi, varemete alla rüütli kuld ja hõbe!