Vanal ajal olnud Koerus tüdrukud korra tule ääres, teinud seal naljatempusid. Eks mõisa kilter, kubjas näinud seda, võtnud ühe tüdruku kinni.
Vesise külast pärit kubjas ja Rammu külast pärit kilter kaebanud tüdruku peale kohtusse. Kohus käsib tüdrukut, et see enese nõiaks tunnistaks.
Tüdruk vasta: "Ei ole iialgi nõid olnud ega või ennast nõiaks tunnistada. Olen nõidusest niisama puhas kui kohus ise!"
"Või sa ei taha tunnistada! Noh heakene küll! Me oskame sind panna tunnistama!" ütleb kohus.
Silmapilk hakatakse tüdrukut piinama. Piinatakse üht viisi, piinatakse teist viisi.
"Tunnista ennast nõiaks!"
"Võin ennast niisama vähe tunnistada kui sündinud laps!"
"Edasi piinata!" käsib kohus.
Piinatakse, kudas mõistetakse. Tüdruk tunneb: teda piinatakse surnuks. Piinamise ajal kuuleb: Koeru kiriku kellad hüüavad.
Surma lähenemist märgates neab tüdruk: "Kadugu Koeru kiriku kella kõla, Vesise küla vesi ja Rammu küla rohu rammu selle eest, et mind ilma süüta tapate!"
Eks tüdruk suregi piinamise kätte. Nõiaks ta ennast ometi ei tunnista.
Tüdruk maetakse surnuaia taha. Kohus ei luba, et tüdruk surnuaiale maetakse. Kudas ka tüdruk süüd salanud, peab kohus teda ometi nõiaks.
Pärast tüdruku surma minnakse Koeru kiriku kella helistama. Enne olnud kellal imeilus hääl, nüüd kumiseb kell ainult veel. Tüdruku needmine täide läinud. Kell tunnistab oma kuminaga kogu kogudusele, et tüdrukut ilmaaegu nõiaks peetud.
Vesise küla olnud enne seda ütlemata veerikas. Kudas ka põud maad vaevanud, Vesise külale iialgi veepuudust ei tulnud. Kaevud seisnud vett täis, kui palju sealt ka vett võetud. Nüüd pärast tüdruku needmist kaevud korraga tühjad, külal veepuudus. Küla elanikud peavad kaugelt minema vaatidega ja tõrtega vett tooma.
Vee rohkuse pärast hüütud küla seni Vesise külaks. Vee kadumise järele ei arvatud seda nime enam kohaseks. Nimi muudetud Visuseks. Seda nime kannab küla praegu alles.
Rammu külal olnud enne seda väga rammusad karjamaad. Rohi kasvanud põlvekõrguseni, loomad just kui ujunud rohu sees, ise rammusad ja ümmargused. Korraga pärast tüdruku needmist Rammu küla loomad kõhnad. Rohi ei kadund küll hoopis ära, aga rammu ei annud ta enam, nii palju kui loomad ka söönud.
Rahvas ei pidanud Rammu nime külale enam kohaseks, vaid nimetanud ta Rammaks ja see nimi on külale jäänud.