Ennemuiste vajunud mõned kirikud maa alla, teised jälle kerkinud maa seest maa peale ülesse. Nii kerkinud ka praegune Koeru kirik maa peale, ilma et keegi kirikut oleks ehitanud.
Korra hoidnud karjane karja suures metsas. Äkisti kuuleb koera haukumist kaugelt. Imestab, mis haukumine see on. Tema koer ta juures; kelle koer seal laialdases laanes haugub? Läheb vaatama. Leiab ilusa kiriku metsast. Kiriku uksed lahti, koerad kirikus. Üks koer haugub ukse ees.
Karjane läheb tagasi, kuulutab külarahvale, et kiriku leidnud. Külarahvas tuleb vaatama: kena kirik, pole paremat tahtagi. Kõik ümbruskaudsed elanikud uue kiriku pärast väga rõõmsad, sest neil polnud ligidal ühtki kirikut. Raiuvad tee läbi metsa kiriku juurde. Õpetaja seatakse ametisse, kirikus hakatakse teenistust pidama.
Varsti laastatakse kiriku ümbruses metsa, tehakse kütiseid, ehitatakse elumajasid. Mets kaob, haritud maa astub asemele.
Kaua ei teata, kudas kirikut nimetada. Et koera haukumine kiriku kätte juhatanud, otsustatakse tänutäheks kättejuhatajale kirikut koerte kirikuks nimetada. Koerte kiriku muutis rahvasuu hiljemini nime halva kõla pärast Koeru kirikuks.