Raplasse tahetud kirik ehitada. Kaua peetud nõu, kuhu ehitada. Viimaks otsustatud Kuusikule kruusimäe otsa ehitada. Veetud palju kiva kokku, hakatud hoolsalt tööle.
Ehitajad panevad kivi, müür kerkib. Ehitus edeneb üsna silma nähes. Pooled müürid valmis. Korraga töö seismas. Kudas ka kiva müürile lisaks pannakse, müür ei tõuse karva võrragi. Ehitajad teevad, mida mõistavad, aga ehitus ei märkagi.
Viimaks ehitajatel aru käes: Kuusiku kruusimägi ei meeldi Jumalale. Kurval meelel jäetakse ehitus pooleli. Edasiehitamine oleks ilmaaegne aja ja jõu raiskamine. Kuusikul veel praegu alles esimese kiriku varemed näha.
Ehitajad nõu pidama, kuhu kirik ehitada. Raiküla elanikud arvavad, neil kõige sündsam koht. Paluvad Raikülasse ehitada. Ehitajad ettepanekuga nõus. Lähevad Raikülasse, hakkavad ehitama. Kutsuvad mungadki appi.
Aga ei paremat palka ühtigi. Tükk müüri valmis. Korraga ehituse edenemine otsas. Küll ehitavad töölised päeval hoolsalt, aga öösel laguneb kõik. Nägemata käed loobivad päeva jooksul müüriks pandud kivid laiali. Mungad paluvad öö otsa kiriku müüridel, aga ei aita seegi. Mis ei kesta, ei kesta.
Ehitajad kimbus. Kuhu ehitada?
Tark õpetama: "Pange kolm musta härga vankri ette, kivikoorm vankrile. Härgi lastakse oma tahtmist mööda minna. Kus härjad seisatavad, seal õige kirikuehitamise koht!"
Ei muud kui tehakse targa õpetuse järele. Kivikoorm vankrile, härjad ette, edasi. Härjad sammuvad Rapla mõisast mööda, jõest üle, seisatavad hiiepuu juures.
Mehed kahtlevad, kas hiie juures õige ehituse koht. Härgade juhid peksavad härgi piitstega, aga tee, mida tahad, härjad enam paigalt ei liigu. Ehitajad otsustavad selle järele, et Rapla jõe ääres õige ehituse koht.
Kivid võetakse vankrilt, pannakse kiriku aluseks. Härjad tapetakse, verd valatakse alusele, liha süüakse. Aluse paneku ajal ilmub tark, õpetab: "Kui ka nüüd õige koht käes, edeneb ehitus siiski paremini, kui maahaldijale midagi meeleheaks kantava koorma eest tõotate."
Ehitajad kohe tõotama: kirik vajugu maa alla maahaldija omaks kõigi kirikulistega, kui seitse venda, ühte moodi riides, korraga kirikusse tulevad. Teavad ise selgesti ette, et nii ei juhtu ja sellepärast võivad seda kergema südamega tõotada. Maahaldijas loll küll uskuma, et ehk seitse venda ühte moodi riides ometi korraga kirikusse tulevad ja ta siis kiriku kõige kirikulistega enesele saagiks saab. Selles lootuses edendab maahaldijas omalt poolt ehitust.
Kirik kerkib iga päevaga kõrgemaks. Enne kui pool aastat möödas, ju kirik valmis. Kirikule tehakse ainult väike torn katusele peale.
Kiriku õnnistuse päev käes. Rapla kogudus rõõmus, ruttab murdu kirikusse. Ei mahu kõik kirikusse. Pooled jäävad õue.
Jutluse ajal kuulevad korraga väljas olijad kaugelt hirmust kohinat. Vaatavad kohina poole. Nagu kole kotkas lendab taeva alt kiriku poole. Maaema ometi pilgutab kotkale silmi: tule minu kaissu puhkama. Nagu magnet tõmmab maaema kotkast ligemale. Kotkas langebki kirikust tükk maad eemal maaema sülle. Langeb nii raskelt, et kirikuseinad värisevad, kirikulised jalgadel nagu joobnud tuiguvad ja rist kirikutorni otsast prantsatades maha sajab. Hirmul jooksevad kirikulised kirikust välja, kartes, et ehitus kaela langeb. Aga ehitus seisab endisel kohal, ainult torn natuke viltu ja rist maas.
Kirikulised jooksevad vaatama, missugune kole kotkas Valtu poole maha sadanud. Ei leia kotkast kusagilt, küll aga leiavad kivimüraka. Tunnistavad kivi, saavad aru: vanapagana kivi. Vanapaganal himu kirikut hävitada. Visanud kivi Rapla kiriku pihta, aga kivi ei sattunud märki, vaid langenud Valtu väljale maha. Seal ta praegu alles mälestuseks maas.
Ehitajad võtavad viltu vajunud torni katuselt maha. Ehitavad uue torni, aga ei enam katusele ega kiriku juurde, vaid tüki maad kirikust eemale. Arvavad: kui vanapagan jälle katsub kirikut kiviga hävitada, purustab kivi eemal torni, aga kirik ise jääb terveks.
See eritorn seisis Rapla kiriku lähedal kuni meie päivini, uue kiriku ehituseni.